Tarand või Savisaar, selles on küsimus!

Indrek Tarand ei ole kaugeltki nii ilus kui Carmen Kass, kellega Urmas Reinsalu 2004. aastal presidendi vastuvõtul käis, kuid presidendikandidaadiks sobib ta loomulikult hurmavalt.

Kui on kindel, et tast presidenti niikuinii ei saa, on teda valmis toetama ka Keskerakond. Nagu ta korra juba teinud ongi.

Tarandi presidendiks saamise võimalused on olemas pigem Estonia kontserdisaalis Keskerakonna toetatava kandidaadi vastu kandideerides, mitte parlamendis.

Urmas Reinsalu glamuurne sooritus on igati respublikalik – toonase propaganda õitsvas vaimus. Tarandile ei ole midagi ette heita – ta lasi oma üleriiklikul, erakondade jaoks võikal säral pühkida IRLi kuuelt veidigi tolmu, mille Vabaerakond on üles keerutanud. Inimese käekiri ajas ei muutu – allkiri on tuvastatav isegi siis, kui käsi vanadusnõtrusest väriseb.

Reinsalu moodne presidendiavang näib pigem lennukas etendus, et protestivaimuga poliithuligaanidest ehk ebalojaalsetest valijatest osagi enda kätte saada, mitte usk teha Tarandist president.

On täiesti võimalik, et Vabaerakond suudab tänast IRLi olulisel määral marginaalsemaks muuta, ning selle vastu on vaja viimastel päevadel igal rindel sõdida.

Sven Mikseri maksahaak IRLile sotside “presidendikandidaadi” Jüri Luigega (kelle lugupeetavuses Eestis praktiliselt keegi ei kahtle - nagu ka tema isamaalisuses) oli loomulikult Peltsebuli välja ajamine Peltsebuliga.

Nii Reinsalu kui ka Mikseri ettepanekud muutsid eriti koosmõjus mõlemad (tõsiseltvõetavad) kandidaadid valmiskampaania järel uuendatavateks Pehmeks ja Karvaseks. Neile anti võimalus tõmmata oma käe otsa presidendinukk, aga kas ka 2016? Pigem mitte. Mikser tegi Luigest nuku vist Luigelt luba küsimata.

Neil kahel hooplemisel on sama signaal – seekord me tõenäoliselt riigikogus presidendi valimist ei näe. Reformierakond hammustas selle kohe läbi, kui teatas, et president ja peaminister ei saavat olla ühest ja samast erakonnast. Kas Taavi Rõivas ei saa uuesti peaministriks või ei taha Reformierakond Siim Kallast presidendiks? Lapsed löövad veel erakordselt kõbusa isa kodust minema? Jutt on külmalt poliittehnoloogiline.

Ainus erakond, kes teab, keda ta presidendiks tahab, on Keskerakond. Edgar Savisaart, loomulikult! Mees, kellest NO99 tegi muusikali, ju väärib seda ametit. Ning põllul (loe: valimiskogus) võib see juhtudagi. Kui Arnold Rüütlist sai kõigile ootamatult president, võib saada ka Savisaarest. Eriti siis, kui veel mõni tippteater talle riigikultuuriraha kulul ka samavõrd mõjusa presidendikampaania teeb.

Käesolev riigikogu valimine on kutseline teater, mis on lavastatud nii hästi, et on võimatu öelda, milline on selle esimese vaatuse lõpp 1. märtsi õhtuks ning kulminatsioon 2016. aasta presidendi valimistel.

Kindel on vaid see, et n-ö valgetel erakondadel tuleb omavahel jagada oluliselt väiksemat koogitükki kui neli aastat tagasi – Vabaerakond ja EKRE hammustavad oma kihvu meenutavate hammastega niikuinii liiga palju neilt ära. Savisaare/Keskerakonna hääli ei taha aga peale Savisaare enda mitte keegi.

Valgete erakondade jaoks on Keskerakonna valijad paaria, puhas õhk (100 000+ eestimaalast). Ning just seepärast peavad nad etendusi tegema ise, mitte laskma neid välja tuua riigiteatritel. On kohti, kus Savisaar mitte ei raiska, vaid hoiab pööraselt raha kokku, säästab. Kui Savisaart saadab jälle edu, on just selles suur saladus - kuidas ta suudab ja teised mitte.

Tarand kindlasti väga tahab presidendiks saada, mitte vähem kui Savisaar. Selles mõttes on Reinsalul 100 protsenti õigus – tõelised gladiaatorid peavad võitlema iga rakuga, alistumatult, halastamatult. Elame kaasa ja naudime!