Marko Pomerants: kaitsetahe määrab riigi saatuse

- Paljudes Venemaa peredes on lein. Ukraina peredes on lein
- See sõda, mis ka meie õuele on jõudnud, pole maasikasõda
- Ukraina rahvas on andnud parima, näidates, kuidas kodumaa kaitsmine käib

Milline on meie kaitsetahe ning kas kõik Eesti mehed on valmis kodumaad kaitsma, määrab meie saatuse, kirjutab ettevõtja Marko Pomerants.

Mul on isiklik kogemus: mina olen okupant olnud! Ma tean, mis tunne see on! Iga Eesti mees peab olema valmis isamaad kaitsma. Ja ellu jääma ka siis, kui see tundub võimatu.

Mõned pildid elus ütlevad rohkem kui teised. Eesti mehed peavad täna kaitsma isamaad, kuid veel 40 aastat tagasi see nii ei olnud. Tuli olla okupant ja püüda okupeerijana ellu jääda. Milline on meie kaitsetahe ning kas kõik Eesti mehed on valmis kodumaad kaitsma, määrab meie saatuse. Nagu see, kas iga ukrainlane on valmis oma maa eest seisma ning tegema seda iga hinnaga – sageli elu hinnaga.

Veebruar, 1984. Sõidame nooremseersant Kolovorotnõiga ZILi kastis Kabuli äärelinnas. Nežini lähedalt sõjaväkke saadetud Kolja ütleb: «Marko, me oleme okupandid.» Võpatan. «Mis?!»

Kolm kuud varem, novembri lõpus 1983, olen Omskis «utsepkas». Õues on lumi ja käime kasukatega valves. Kolmkümmend meest on õppesse jäänud, ülejäänud on väeosi mööda laiali saadetud. Meis valitseb segadus, kuigi teada on, et selle «utsepka» igast lennust saadetakse kolmkümmend sõdurit Afganistani. Niipalju meid sinna järele jäänud ongi. Siberi talve ilmub hästi päevitunud leitnant, seljas sinel ja suvine ohvitseri vormimüts, kes ütleb, et läheme teenima Novosibirskisse. Kellele sa seda räägid!? Valetas, raisk, kus kurat!

Viktor oli Koljaga samast kandist. Ta oli kolonnis autojuht. Üks ootamatu rünnak viis ta KAMAZilt kabiini. Tema ja veel kolme poisi jaoks oli sõda lõppenud. See autokolonn sai Viktor Sevtsenko nime ja Viktor kodumaa mulda. Ta ei jäänud kuhugi mutta ega võõraste kaljude vahele vedelema. Selles suhtes oldi nelikümmend aastat tagasi paremad, hoolivamad ja viisakamad.

Rahu, ainult rahu! Isegi kui tahad tulistada! Kevad 1986. Tegevuskoht: Tartu ülikooli Leningradi maantee 27. ühiselamu. Ühikasse on saabunud EKP kontroll eesotsas Leonid Lentsmaniga. Ühes seitsmenda korruse toas on kapiuksel kollase kiivriga Nõukogude ehitaja plakat, aga kiivril on kiri US ARMY. Sellise kapi omanikul pole kohta Nõukogude üliõpilaste ridades. Juhtumisi on üliõpilase nimi Pomerants. Geoloogiatudengid on lisaks loodusetundmisele ka head sõnumiloomes.

Ühistöös valmib seletuskiri, kus seisab, kuidas üliõpilane Pomerants on valmistanud sõjavastase plakati ja kuidas kapitalistlikust sõnumist pimestatud kontrollijatel jäi kahe silma vahele huulepulgaga kapi uksele kirjutatud sõnum NO WAR. Selline sõnum sinna uksele seletuskirja kirjutamise ajal ka tekkis. Üliõpilane kirjutas, et on lausa solvunud. Kaks aastat õpingukatkestust võõral maal kõlab argumendina. Toonasel noorel prodekaanil, hilisemal Tartu Ülikooli rektoril Volli Kalmul jääb Kanadasse stažeerima minemata. Ikkagi vääritu juhtum tema haldusalas.

Suvi 2020. Eesti põllud vajavad maasikakorjajaid ja farmitöölisi. Ukrainast saabunud hooajatöölised saadetakse karantiini. Selgub, et nad pole kümme päeva oma toas istunud ja lamanud. Eesti valitsus laseb osa neist riigist välja saata. Eesti ei vaja neid!

Ukrainlased, kerige õige põrgu! Või siiski mitte? 8. märts 2022. Möödunud on vaid kaks aastat ja Eestisse on saabunud üle 5000 sõjapõgenikku Ukrainast. Valmis ollakse veel teiseks nii suureks põgenike hulgaks. Hiljem selgub, et 2000 inimest tuleb iga päev juurde, arv võib kasvada 100 000ni. Kümmekond aastat tagasi oleme rääkinud, et sada põgenikku suudab Eesti ikka vastu võtta. Hädapärast kakssada ka. Peamiselt naised ja lapsed. Tööealised kibelevad tööle. See on hoopis teistmoodi tööjõud kui seni. Need, kes praegu Eestisse tulevad, on naised ja lapsed. Nende naiste mehed ei ole valdavalt oma pere juures. Nad kaitsevad oma kodumaad. Mõned on pere juures ka, olid siin juba enne. Kuid peavad minema ja suurt osa kutsub ka süda.

Paljudes vene peredes on äng – kas nende pojad, vennad ja mehed on veel elus või vedelevad Ukraina maanteekraavis... Naistepäeva hommikul rääkis Jüri Nikolajev raadios, kuidas mingid mehed tulid ühe pere õuele keset Venemaad ja ütlesid, et nende poeg on hukkunud. Pere jõudis hauagi valmis kaevata, kas sinna õnnestub ka kedagi sängitada, pole kindel. Paljudes Venemaa peredes on lein. Ukraina peredes on lein. Kindlasti on langenute hulgas mõni Viktor, mõlemal pool. Vene poole Viktori surmas on süüdi Vladimir, mitte segi ajada Volodõmõriga. Ukraina poole Viktori surmas on süüdi Vladimir, mitte segi ajada Volodõmõriga.

Isamaa argpükse ei salli, olgu Ukrainas või Eestis. Televiisoris näidatakse sõjavastase plakatiga memmekest. Kaks politseinikut on kohe ta kätest haaramas. Meenub lugu timurlastest, kes vanainimest üle tee aitasid ja kui see minna ei tahtnud, siis sundisid. Muidugi, memmekese või agara sõjavastase naistudengi saad ikka autosse topitud. Küll ma olin täna tubli! Hale värk.

26. veebruar 2022. Vabaduse väljakul nähti sellist rahvahulka viimati Vabadussõja monumenti avades. Kuigi mul oli toona koht VIP-sektoris, ei hakanud ma seda kasutama ja läksin perega platsile. Jõudsime Jaani kiriku peaukse lähistele, kaugemale ei mahtunud. Kükitasin ja vaatasin, mida mu naine näha võib. Nägi eesseisja selga, kuid tunne oli õige. Nüüd vaatan sinikollaseks värvunud platsi televiisorist. See on päris sõjavastane protest, päris protest päris sõja vastu. President Alar Karis oli rahulik ja usaldusväärne, andis lootust.

See sõda, mis ka meie õuele on jõudnud, pole maasikasõda. Selles on tukid ja varemed, haavatud ja laibad. Kui maasikasõda veel Eestis tuleb, siis selle peale, kes mahub Eesti põldudele maasikaid korjama. Loodan, et seda pärissõja päeva Eestis kunagi ei tule. Kuid kas me oleme valmis isamaa eest sõdima sama innukalt – viimne kui mees – kui sõdivad ukrainlased? Ja suudame seejuures ka ellu jääda?

Ukraina rahvas on andnud parima, näidates, kuidas kodumaa kaitsmine käib. Kui me sedasama ei suuda, pole meil perspektiivi. Kui vaja nii, et Soomes jäävad tööd pooleli, ja pooleli ka sealne elu. Paavo Nõgene veab kõik koju. Argpüksusele pole kohta.