Janek Mäggi: "Inimkapitalismi sünd"

Teise õue peale “kaklejaid” ei oota keegi. Ega me neid rootsi–soome kapitaliste siin Eestiski ülearu armasta. Rahalaev sõitis pikka aega rohkem siia ja tühjalt tagasi, nüüd sõidavad koguni mitu laeva tühjalt siia ja täislastis tagasi.

Aeg-ajalt jääb mulje, et paljud Eesti ärimehed on kodumaalt emigreerunud. Võtnud oma pambud ja rahatasku ühes ning läinud Rumeeniasse või Bulgaariasse, Hispaaniasse või Gruusiasse, Ukrainasse või Venemaale suurt äri tegema. Eestis on väike hirm, et raha läheb Eestist ära. Mis saab?  
 
Kõige lihtsam on siiski äri teha seal, kus sa valdad keelt ja oled kultuuris sees. Tunnetad ühiskonda ja tema keemiat. Kes tahab piiri taga võita, peab kodus olema rohkem kui kuningas.  
 
Tahtmata olla prohvet, on suur tõenäosus, et uue väljarände puhul on tegemist järjekordse “kassipulmaga”, mis kestab mõnda aega, mõni vihasem ja isasem saabki ehk mida tahab, kuid enamik peab haavu lakkudes koju tagasi roomama. Võrdluseks, ameeriklaste hurraa-kapitalism Hiinas on kümmekonna aastaga otsa lõppemas – hiinlased võtavad ärid üle, ameeriklaste käest ära ja jätavad eneseteadlikud jänkid pika ninaga.  
 
Teise õue peale “kaklejaid” ei oota keegi. Ega me neid rootsi–soome kapitaliste siin Eestiski ülearu armasta. Rahalaev sõitis pikka aega rohkem siia ja tühjalt tagasi, nüüd sõidavad koguni mitu laeva tühjalt siia ja täislastis tagasi. Tänapäeval loeb suhteliselt vähe, kas sul on äritegemiseks raha või mitte. (Täpsemalt öeldes loeb vaid mõnda aega.) Tänapäeval määrab edu asjaolu, kas sul on inimesed või mitte. Ajaloos on inimesed alati olnud esikohal. Mass.  
 
Kuidas naine ja lapsed elavad?

Napoleon teadis peast tuhatkonna kaasvõitleja nime ja isikliku elu detaile ning mehed läksid tema eest surma. Isiklikku pühendumist rahaga ei osta. Uusaja tööstusrevolutsioon tegi küll väikese vahe sisse (masinad suutsid suhetest ajutiselt võitu saada), kuid nüüd on see aeg tagasi (sest masina suudavad tänaseks hankida pea kõik, suhteid mitte).  
 
Paar tuhat aastat tagasi läksid sõjamehed mitmeks aastaks sõjakäigule, et vallutada uusi alasid. Tulid tagasi, kodu oli maha põletatud, naised-lapsed tapetud ja vägistatud. Milleks vallutada territooriume, mida pärast hallata ei suuda? Kõige parem on omada vaid seda, mida tegelikult vajad. Ülejäänu on koormaks.  
 
Äris ei suuda paljud rahvusvahelised konglomeraadid kasumit teenida, kuna kombitsad on laiali ja äri kiratseb. Ahnuse ilmekas näide on Mercedeste tootja Daimler-Chrysler, kelle poolt 1998. aastal omandatud Ameerika tootja Chrysler sellel aastal edasi müüdi. Küsimus ei olnud siin rahapuuduses, vaid haldussuutmatuses (millest meil ka riigi puhul räägitakse).  
 
Sõjakäigule (ka ärikäigule) minnes tuleb hinnata, kas pärast sõda on rohkem territooriumi ja vara või vähem. Saksamaast jäi pärast II ilmasõda alles vaid pool... Sõda ei tasunud vaeva – üle maailma ühtekokku 72 miljonit laipa, neist 7,5 miljonit sakslast – ainult venelasi (23,6 mln) ja hiinlasi (19,6 mln) sai rohkem surma.  
 
Pigem karda kaotada

Kui ajakiri Forbes küsis edukalt investeerimispankurilt, milline peaks olema võimalik kasu, et te hakkaksite mõtlema investeerimisele, vastas tema: “Meie firmas ei mõtle keegi iialgi sellele, kui palju me võime raha teenida. Me mõtleme ainult sellele, kui palju me võime raha kaotada.”  
 
Inimkapitalismil on veidi teine nägu kui rahakapitalismil. Inimkapitalismis saab raha eest üht-teist osta, kuid määravaks saavad osavad ja virgad näpud, mitte dollarikohvri raskus või europaki paksus. Inimkapitalismis on oskusteabe kaitsmine palju keerulisem, sest ajud voolavad märkamatumalt kui raha. Ja sinna, kuhu kapitalist ei soovi.  
 
Hiinlaste ja indialaste tulevikujõudu on raske alahinnata. Isegi kui neil täna veel ei ole nii palju finantskapitali kui lääneilmal, on neil oskusi ja kogemusi, mida läänes enam ei ole. Nad on need “alla” delegeerinud ning nüüd on ohjad mujal. Sulane näitab peremehele koha kätte.  
 
Eestis on veel teha küll. Raha, reaalse raha olemasolu muutub väga väärtuslikuks just majanduse jahtudes. Kuid ainult protsesside käimalükkajana, mitte nende käigushoidjana.  
Siiski on palju tõenäolisem, et eestlaste omatud raha suudab uut raha teenida enam kodumaal kui kuskil võõrsil. Gruusia võib ju põnevalt kõlada, aga distantsjuhtimisega suurt ära ei tee, vähemalt mitte kõike korraga. Käed peab ikka mullaseks tegema. Tammsaarelikult – tuleb teha tööd, et tuleks armastus. 
 
Samas, on ka neid, kes kasiinost väljuvad plusspoolel, isegi miljonärina. Neid on siiski vähemus ja ellujäämiseks on lihtsam tööd teha. Paraku. Olgu käte ja jalgade või peaga.