JÄRGMINE LAULUPIDU ALGAB LÄTIKEELSE LÕÕRITUSEGA, SEE ON KIIDULAUL LÄTLASTELE ODAVA VIINA EEST

Järgmine laulupidu algab lätikeelse lõõritusega, mis on kiidulaul lätlastele odava viina eest, millest isegi 90. sünnipäeva tähistav laulumemm Kihnu Virve on vaimustusse sattunud.
 

Kuigi lätlastest ei ole me kunagi eriti lugu pidanud – küll tahtsid nad meilt vägisi ära võtta Ruhnu saart (paras, et neil ühtegi meresaart ei ole!), nende rahanduspoliitika on olnud alatasa käpardlik ja üldse on nad meist kehvemad, võime neile siiski veidi tunnust avaldada – väike ergutus sabassörkijale, kes niikuinii medalini ei küüni, näitab võitja suuremeelsust.

Venelastega on asi karmim. Eestis elavast 330 000-st venelasest (venekeelseid on 383 118, sh teised rahvad) 94 000 on Venemaa kodanikud. Nad on sisevaenlased, kellele meie kultuuri tutvustada ei ole mõtet. Ei tohigi. See oleks reetmine.

Neil on oma telekanalid, nad elavad vales infoväljas, nad valivad valesid poliitikud. Kannatagu, istugu, kui ära ei lähe, nagu vanglas. Jalutuskäigule ehk laseme, aga mitte rohkem tunniks päevas. Nende päike olgu ETV+, mis on sama vaatlusväärne kui keskmine Eestimaa suusailm novembri ja märtsi soojadel ning pimedatel vahelduva pilvitusega õhtutel, kui linnavalgustus on välja lülitatud.

Eesti pole mingi pagulasküla, kus angelamerkelikult kõik on teretulnud. Eesti on looduskaitseala, kus elavad väljasuremisohus eestlased, kelle viimane laul saab peagi lauldud. Ja seegi on juba läti keeles.

Läti on au sees, nemad ei keera sitta kokku

Eestlane ei ole nii väiklane kui venelane, kes suure osa meie möödunud sajandi laulupidudest oma võõrkeelsete propagandalauludega farsiks muutis. Meie oleme suuremeelesed nende suhtes, kelle poole kummardame. Läti on au sees. Lätlasi elab Eestis küll vaid 0,14% võrreldes 25,2% venelastega, aga nemad ei keera sellist sitta kokku, nagu me vahel ise teeme.

Labane on isegi mõelda, et peame kõigile meeldima. Need 383 118 venekeelset – õppigu ära eesti keel, nagu meie oleme ära õppinud vene keele. Ja kui meeldi, hoidku laulupeost eemale. Kuigi see on väljasurijate pidu katku ajal, on see siiski pidu! Meie ei taha elada Venemaal, kuigi me teame vene kirjanikke ja loeme nende raamatuid.

Kuidas nad aru ei saa, et A.H. Tammsaare oli suurem kirjanik kui Lev Tolstoi ja Fjodor Dostojevski! Kus on tõde ja õigus? Rehepappi tulid siia tegema või? Vaadaku “Novembrit”, lugegu Kivirähki ja võibolla siis nad saavad aru, mis maitse on sital – ilus eesti sõna, mis meeldis nii Kihnu Virvele kui ka vääris erakordset kohta Rainer Sarneti hiilgavas meie väikest hinge ja sitast iseloomu avavas linateoses.

Mida selle venekeelse laulu puudumise kohta laulupeol ikka öelda: priitpärnalikult, kihnuvirvelikult, andruskivirähkilikult, rainersarnetlikult – sitta kah! Küll tuleb aeg, kui me laulame jälle laule, mida me tagant järgi väidame, et me neid laulda ei tahtnud. Keeles, mis on vastik ja punane. Keeles, milles ei ole kirjutanud ükski intelligentne suurkuju. Sest keel on ju poliitika tööriist. Nagu lipp ja vapp. Vastik oli see Koguja. Või siis just tark. Kõik, mis on olnud, tuleb jälle.