Janek Mäggi: Piinavalt valus Eesti elu?

Küsimus: “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” on olemuselt vale.

Õnnelike ja õnnetute (täpsemalt rahulolematute) inimeste hulk ühiskonnas ei sõltu mitte poliitilisest korrast, riigi majanduslikust edukusest või kõrgest kultuurilisest tasemest, vaid ühiskonna liikmete isiklikust motivatsioonist õnnelik olla ning õnne poole pürgida.

Küsimus: “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” on olemuselt vale. Tegelikult peaks küsima: “Kas sellist elu ma elada tahtsingi?”. Sageli on heaoluühiskonnad keskmisena õnnetumad kui vaesed ja väheharitud rahvad. Võimalus kadestada meist edukamaid ja vaenata meist rikkamaid on Eestis suurem kui mistahes Aafrika riigis.

Meie elu on täis tagasilööke, ebaõnnestumisi, pettumisi, läbikukkumisi. Kes ei saa sisse “õigesse” kooli; kes ei meeldi tüdrukule, kes talle meeldib; kes lastakse töölt lahti; kellel läheb minema mees või veel “hullem” – naine; keda tabab raske krooniline haigus; kes läheb oma äriga pankroti. Kui sellised halvad asjad juhtuvad, kipub selles süüdi olema “halb” riik Eesti, kus me elame.

Kõige rohkem sõltub meie õnn ja rahulolu siiski meist endist. Meie motivatsioonist ja tahtest elada võimalikult toredat elu – hoolimata paratamatustest, millega tuleb elus leppida ja millest ei tasu ega tohigi heituda. Tuttavate Eestisse kolinud välismaalaste ja koju pöördunud väliseestlaste arvates on Eesti ilusaks eluks üks paljudest väga headest kohtadest maailmas.

Eestlase jaoks on Eesti kindlasti parim elukoht– emakeele ja isamaa vastu ei saa – kuigi neid, kelles on sisemist põlemist maailma vallutada, ei tasu tagasi hoida. See, kui Carmen Kass kodust kaugel moemaailmas särab, ei tähenda, et Eestis oleks midagi valesti. Meil ei ole kõrgmoodi, kuid Pariisis ja New Yorkis ei ole Piirissaart ega Abrukat, Missot ega Aad – ja muudki.

Geograafilisest asukohast, loodusest ja kliimast enam mõjutavad meie suhtumist oma asukohariiki (eriti kodumaasse) meie sotsiaalne keskkond – sugulased, sõbrad, töökaaslased, naabrid. Ning muidugi meie endi võime saavutada (sageli just teistega võrreldes) sobiv elatustase ja elukvaliteet. Kõige lihtsam on seda saavutada just kodus, reeglina enamikul. Eesti ettevõtted, kes kodus piisavalt hästi hakkama ei saanud ja lootsid edu leida piiri taga, kaotasid suures osas ka selle, mis neil veel oli. Kuigi ka siin on erandeid – mõne toote jaoks on vaja täiesti teistsugust turgu kui Eesti.

Mida siis ikkagi teha, et mitte ainult kunagi õnnelikuks saada, vaid olla õnnelik? Täna. Siin ja praegu. Igaühel meist tuleb teha kõik endast sõltuv, et see, millest me oma kõige sügavamas südamesopis unistame, täituks.

Uue Testamendi mõte: üks istutab, teine kastab, aga Jumal laseb kasvada, tähendab, et kui me tahame nautida vilju, peame valmistama ette maa, külvama seemne, lootma, et tal lastakse kasvada ning võtma lõikuse. “Jumal laseb kasvada” ongi see müstiline õnnistus või soosing, mida me vajame lisaks oma pingutusele – et pingutus ei läheks tühja. Tule ette ka ikaldusi.

Kõik elud ei ole ühesugused. Nad on väga erinevad. Elu tuleb vaadata kindlapiirilise protsessina, millel on algus ja lõpp. Algusaeg on meil passis kirjas ja see ei sõltu tõesti meist, kuid lõpp ja kõik, mis sinna vahele jääb, on valdavalt meie endi kätes. Inimese pikaealisusest on ühe viimase uuringu järgi vaid viiendik seotud tema geneetikaga. Valdava osa moodustab eluviisi, toitumine, sotsiaalne tervis.

Kui see, kui vanaks me elame, sõltub peamiselt meist endist, siis veel enam, kuidas me elame, sõltub meist endist. Kas me oleme soovitud kaaslased oma sõpradele; kas me oleme head lapsed oma vanematele; kas me oleme lojaalsed töötajad oma tööandjatele; kas me hoolime lisaks endale ka ühiskonnast; kas meil on unistusi, mille täitumiseks me iga päev midagi teeme.

Eesti riik – see oleme ju meie. Meie rõõmud ja mured, meie armastused ja vihkamised, meie võidud ja kaotused. Õnnelikuks saab inimene teha ennast ainult ise, kuigi õnnetuks saavad ka teha teised inimesed. Ja kui on teinud, tuleb ise teha kõik, et jälle õnnelik olla.

Minu jaoks on Eesti maailma parim koht, kus elada. Kui ma oleksin sündinud ja kasvanud Austraalias või Etioopias, siis võib-olla mitte. Aga praegu on. Ja tegelikult ma ei usu, et riik saab teha mind mingilgi viisil õnnelikumaks, kui ma parasjagu olen. Ei tulumaksu langetades ega pensionisambasse raha maksmist taastades.

Kurvaks saab vahel teha küll – nagu lapsed, kui nad koolis halva hinde saavad või omavahel tülitsevad. Ja isegi kui ma nende (või riigi, täpsemalt valitsejate või ametnike) peale vahel erutun, siis taandub erutus ruttu. Kahed saab ära parandada, alati saab ära leppida. Tagasilöögid ja ebaõnnestumised ei tähenda, et armastus on vähenenud. Ainult ükskõiksus ja hoolimatus suudavad kõvasti vaeva nähes armastuse tappa – või pöörata vihkamiseks.

Nikolai Ostrovski kirjutas oma klassikalises kohustuslikus kirjanduses “Kuidas karastus teras tabavalt: “Tuleb elada nii, et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast.”

Paraku tekib valu alati tagantjärgi, mitte ette. Eestis on kindlasti võimalik elada nii, et tagasi vaadates on puhas rõõm iga elatud hetke pärast. Heitumata. Kuni lõpuni.