Janek Mäggi: Miks Eestis ei ole hea elada

Süüd ei saa kanda rahvas. Eestlasel ei ole eelist venelase, sakslase või juudi ees, ja vastupidi. Süü on konkreetsetel inimestel ja nende ideoloogial. Me ei saa sallida võõraid ideoloogiaid, mille sisu on halastamatu hävitustöö mitte ainult raamatute, vaid ka inimestega.

Paljaste, tapetud või surnuks nälginud naiste ja meeste ning laste ja vanurite laibad lükkab traktor vanal filmilindil auku, kus ees on juba virn sarnaseid kehi.

Kõrvalsaalis on mundrites viksid mehed, kelle näoilmed on siirad ja mundrid nende “traktorijuhi” töö eest ordeneid täis. Sellised mundrid meeldivad väga Mart Laarile ja kaitseministeeriumi ametnikele. Nad tahavad kuulutada selle mundri kandjad vabadusvõitlejateks...

Äraandjad olid kõik

Võimulolev eestlane on sageli olnud loomult tallalakkuja – suurte “tähtsate” riikide ja nende juhtide tallalakkuja. Ameeriklane, sakslane ja venelane sobivad hästi. Kui Nõukogude väed 1939. aasta lõpus Eesti baaside lepinguga okupeerisid, oli NSV Liit Natsi-Saksamaa liitlane ja salasobitaja.

Eesti ei ole ajaloos osanud poolt valida. 1944. aastal olid punaväed liitlasväed, kuid meie hoidsime hukule määratud mõrvarite ja tapjate poole. Kolme miljoni Poola (ca pooled kuuest miljonist hukkunud juudist elasid Poolas) ja ca ühe miljoni Vene elajalikult tapetud juudi veri lasub just nendel mundritel.

Kui me räägime 1944. aastast, siis kui me üldse vabastajatest rääkida saame, siis olid need olude sunnil poolt vahetanud punaväed kui liitlased, ja ainult. Kuid äraandjad olid ju kõik – ka ameeriklased ja inglased.

Kui Inglise prints Harry 2005. aastal natsisümboolikat kasutades pidutses ja see avalikuks tuli, ei leppinud Wiesenthali keskuse üks juhte Marvin Hier vabandusega: “Ma nõuan, et prints Harry saadaks 27. jaanuaril Auschwitzi koonduslaagris Briti delegatsiooni, mälestamaks 60 aasta möödumist selle vabastamisest. Seal näeb ta tagajärgi, mida tekitas see sümbol.”

Rahvas pole süüdi

Eesti kaitseministeerium peaks täies koosseisus külastama juutide holokausti memoriaalmuuseumi Yad Vashemi (heebria keeles “nimel”) Jeruusalemmas. Veetsin 5. jaanuaril seal oma 11aastase poja ja abikaasaga üle kolme tunni ja aega jäi väheks (sissepääs on muuseas alates 10. eluaastast). Seda muuseumi külastab aastas üle miljoni inimese ja see on Läänemüüri järel Iisraeli teine külastatavam vaatamisväärsus.

Kui me muuseumist välja tulime, küsis poiss: kas kõik sakslased olid siis natsid? Selgitasin pikalt, et natsid olid sakslased, kuid kõik sakslased ei olnud kaugeltki natsid.

Suheldes oma saksa koostööpartneritega, on korduvalt tulnud jutuks saksa rahva siiani kestev valu ja süütunne. Mineviku varjud muudavad pimedaks ka kõige valgemad päevad. Nii võimsad on nad.

Süüd ei saa kanda rahvas. Eestlasel ei ole eelist venelase, sakslase või juudi ees, ja vastupidi. Süü on konkreetsetel inimestel ja nende ideoloogial. Me ei saa sallida võõraid ideoloogiaid, mille sisu on halastamatu hävitustöö mitte ainult raamatute, vaid ka inimestega.

Kui Yad Vashemi muuseumi sisse astuda, on esimene ekspositsioon Eesti Klooga surmalaager, kus natsid jõudsid tappa, kuid ei jõudnud virna laotud laipu enne venelaste (loe: liitlasvägede esindajate) saabumist hävitada.

Miks Eesti peab ülistama võõraid ideoloogiaid – olgu kommunismi või natsismi, mis külvasid surma? Natsilembesed meeleolud on üks põhjus, miks Eestis ei ole hea elada.