Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Jalgpallist midagi paremat ei ole!"

448
14.06.10, Õhtuleht, Janek Mäggi: "Jalgpallist midagi paremat ei ole!" Jalgpall on narkootikum, mille koostise teadasaamisel kasutaksid paljud poliitikud seda enda huvides kurjasti ära.

Mullu oktoobris käisin Brasiilias Rio de Janeiros, kus külastasin 1950. aastal valminud maailmakuulsat Maracan? staadioni, mis tipphetkel on mahutanud üle
200 000 pealtvaataja. Mulje oli võimas – eriti meeldisid mulle tagaruumid, kus Kak?d end lõõgastavad, soojendavad, pesevad ja riietuvad.
Sama staadion, kus 1950. aastal peeti esimene MMi finaalmäng pärast II maailmasõda, võõrustab 2014. aastal ka järgmist jalgpalli MMi ning 2016. aastal olümpiamänge. Ootusärevust oli õhus tunda juba mullu sügisel. Brasiiliale on jalgpalli MM suuremgi sündmus kui olümpiamängud. Aga innuga korraldavad nad küllap mõlemat.
Loomulikult ostsin poegadele Brasiila koondise särgid-püksid-sokid, mille on valmistanud sama tootja samast materjalist mis pärisjalgpalluritelegi – originaal saab brasiillaste arvates jalgpallipuutuv olla vaid Brasiilias. Olemata paadunud jalgpallifänn, meeldivad mulle fenomenid, mis panevad mäed liikuma. Jalgpall paneb. Eriti Brasiilias.
Jalgpall on maailma kõige mõjuvõimsam meelelahutus – isegi Rooma paavst jääb alla, kes samuti on Maracan? staadionil missat pidanud (Johannes Paulus II) – ja kagu Lõuna-Ameerikas väga populaarne. Eestis küll vähem tajutav, kuid tõelistes jalgpallimaades on jalgpall paljudele kogu vaba aeg või koguni kogu töö ja elu.

Teleka võib minema visata!

Muidugi on jalgpall peale au ja kuulsuse, mis selle väärika mängu tipptegijatele oma tööd tehes kaasneb, veel palju muud. See on meelelahutus, raha, töö, intriigid ja lihtsalt aeg, mida saab huvitavalt veeta. Enamik masse haaravaid etendusi kujuneb sümboliteks, mis kõnetavad järeltulevaid põlvi ajast, mis on olnud enne neid. Lõuna-Aafrikas tehakse ajalugu igal juhul.
Muidugi on Eestis palju inimesi, kellele neljal järgmisel nädalal ei ole hullemat sõimusõna kui jalgpall. Sest telekast lihtsalt ei tule mitte midagi! Ainult see nõme-nõme jalgpall – kes seda üldse vaatab! Ülipolaarne mäng põhjustab ka vastuolulisi reaktsioone. Tunnet, et jalgpall on parem kui seks (või mõni muu väga tore asi, millega seda mängu võrreldakse), ei jaga kõik inimesed – ja kindlasti ka mitte kõik jalgpallifännid –, kui jälgida näiteks jalgpallurite ümber vahet pidamata keerlevaid skandaale. Kuid äge ta on – ja meelelahutustest, mida inimene ise on suutnud välja mõelda, on ta kõige suurema arvu inimeste meelest kõige ägedam.
Me võime õnnelikud olla, et meil on Aivar Pohlak ja Lilleküla staadion ja kodutud jalgpallurid, kes neli aastat tagasi Lõuna-Aafrikas MMil mängimas käisid ja kõik muu tore, mida me jalgpallist näinud ja kuulnud oleme – või mis meile koju kätte on toodud – näiteks Eesti mäng Brasiiliaga. Valu ja verega, aga ära ta tegime-nägime. Tänu Pohlaku(te)le teame kõik natuke (rohkem), mis asi see jalgpall on.

Me veel näitame teile!

Tänu kodustele jalgpallihulludele saame lihtsalt paremini aru, miks inimesed ühe väikese ümmarguse palli pärast niivõrd leili lähevad. Jalgpall on narkootikum, mille koostise teadasaamisel kasutaksid paljud poliitikud seda enda huvides kurjasti ära. See on sõltuvus, mida «terve» inimene peab probleemiks, kuid «haige» inimene ainsaks võimalikuks viisiks, mille najal elada.
Jalgpalli eelis individuaalalade ees on ühendav jõud. Võistlevad riigid. Saksamaa tahab alati Prantsusmaale ära panna ja vastupidi. Mängu tulevad ajaloolised vastasseisud. Kunagi ei saa liiga palju au üks konkreetne sportlane, kes võib uhkeks ja upsakaks minna. Võidab kogu Saksamaa. Või Prantsusmaa (seekord vist mitte). Või Brasiilia.
Meie-tunnet on igale maale väga-väga vaja. Eriti suurrahvastele, sest neil on palju suurem vajadus olla kõige parem. Neilt ka eeldatakse seda. Meie, eestlased, vabandame ennast kogu aeg sellega, et oleme liiga väikesed. Aga Venemaa seda endale öelda ei saa. On vaja võita. Ainult võita.
Üle nelja aasta on meil taas võimalus õppida, kuidas kokku mängida, kuidas sööta ja kuidas rohkem väravaid lüüa kui endale sisse lasta, kuidas võita üheskoos. Eesti edu soleerimisele rajada ei saa. Vaja on meeskonda – ja mitte sellist, kes üksteisel nina veriseks lööb.
Ega ka vastast ei tasu reeglitepäratult togida – võib kollase või punase kaardi saada, kuid omade peksmine ei aita kindlasti võita. Seekord hoian pöialt Brasiiliale – neile see mäng sobib ja mulle nad meeldivad –, neilt on palju õppida. Elu on nagu jalgpall – parim võidab.