Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

See haigus ei ole surmaks

Kõik, mis täna toimub Eestis, Euroopas ja maailmas, on enamiku inimeste jaoks täiesti erakordne, uskumatu, kirjeldamatult häiriv. Võimalik, et inimesed, kes mäletavad veel II maailmasõda, on kogenud oma elu jooksul midagi sama ootamatut. Enamiku jaoks on tunded siiski segased: kas karta või kahetseda; kas töötada või masenduda, et enam tööd ei ole; kuidas elada või olla? „Miks?“ on kohane küsimus.

Johannese evangeeliumi 11. peatüki 4. salmis ütles Jeesus: „See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega.“ Jutt käis Laatsarusest, kes oli neli päeva surnud olnud, lehkas juba, kuid kelle Jeesus ometi surunuist üles äratas.

Evangeeliumi põhiolemus on lootusrikas. Vaatamata raskustele on inimesel, kasvõi elutee lõpus, viimasel hetkel, võimalik pääseda – olgu ta või elanud sama keerulist ja kurikaellikku elu kui röövel, kes Jeesusega koos ristil rippus ja ometigi pääses. Taevariiki.

Kuid Jeesuse tehtud ime Laatsarusele, kelle kohta ta ka ise selgesõnaliselt ütles, et Laatsarus on surnud, oli röövliloost erilisem. Röövel pidi tegema midagi ise, Laatsarus mitte. Vähemalt pärast surma ei saanud ta enda aitamiseks enam midagi teha, et saada tagasi ellu, et pääseda. Jeesus vajas Laatsarust, tema surnuist ülestõusmist.

Täna on vähe inimesi, kellel on selge arusaam, mis viirus see on, mis kogu maailma on pea peale keeranud, mis eriolukord see on, milles me peame elama ja vältima eksimist. Kuid me võime olla kindlad, et kõiki asju siin elus ei suuda ette näha ja ette planeerida ning kõiges, mis meie ümber või ka meiega toimub, ei ole me süüdi. Asjad juhtuvad meist sõltumata või meist sõltumatult.

Tasakaalupunkti leidmine elus on erakordselt vaevanõudev, sest infotulv on suur ning info usaldusväärsus on erineva tasemega. Üks väidab nii, teine väidab naa ja keegi ei ütle, mis on tõde, mis õige, millele loota või keda uskuda. Inimeste võime iseenese tarkust reklaamida on aukartust äratav. Me peame olema hoolsad otsustades, mida või keda usume.

Mida me saame teha, et pääseda? Saame loota Issanda peale. Kui meil on temaga side. Laatsarus ei pääsenud päris ilmaasjata. „Aga Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust,“ seisab samas evangeeliumis. Me peame teda tundma.

Isegi, kui sa oled Issandaga tuttav, oled tema lähiringis, ei tähenda see, et haigus ei või sind tabada. Et sa ei sure. Kuid see ei tähenda ka seda, et Issand jätab sind hätta, et ta hülgab su. Ei, ta äratab su surnuist üles, isegi kui sa oled surnud olnud juba neli päeva ja lehkad.

Pääsemisel on mõte. Nagu on mõte meie elul, kuigi me iga päev selle üle ei juurdle. Jeesus märkis, et haigus oli Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega – tema suurt tegu, tunnustähte.

Inimesed ei usu, kui nad pole näinud. Kui nad pole kogenud. Kuid uskuda tasub. Isegi siis, kui tuleb usaldada nähtamatult. Ka see haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks. Sest tema ei jäta meid. Mitte kunagi. Püüdkem vastata samaga.