Janek Mäggi: "Evelin-kärpijate parim eeskuju"

Kolm aastat tagasi said paljud oluliselt vähem raha kui pärast avaliku sektori eelolevat palgakärbet alles jääb, kuid kisa on taevani.

Ükski heategu ei jää karistamata. Tõstad kellelgi palka, muudad ta kohe kukeks. Eesti riik on kukkesid täis. Kolm aastat tagasi said paljud meist oluliselt vähem raha kui nt pärast avaliku sektori eelolevat palgakärbet alles jääb, kuid kisa on taevani. Aga õige ka: hundiseaduste aegu jääb ellu see, kes on kõige tugevam. Ülejäänud süüakse ära.
Aga räägime sellest, mis on hästi. Me oleme saanud targemaks. Palju targemaks. Me oleme saanud teada, et raha ei kasva puu otsas – raha tuleb teenida. Hea viis raha teenimiseks on teha tööd. Kõige parem viis on teha sellist tööd, mida teised ei oska.
Me oleme saanud teada, et laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua – laenud tuleb tagasi maksta niikuinii. Me oleme hakanud mõistma, et isegi läänemaailma helgemad pead ei pruugi tulevikust midagi teada. Ja et isegi mulje järgi tarkade inimeste jutt võib osutuda rumalaks, kuna kõikide ajaolude teadmine ja ennustamine on praktiliselt võimatu. Ikka on mõni muutuja, mis muudab kulla mullaks.

Nüüd tuleb korraks peatuda ja mõelda, kuidas edasi. Mina ei mõistaks valitsust hukka selle pärast, et me jälle lisaeelarvet teeme. Mul on isegi hea meel, et protsess on kulgenud küll närviliselt, kuid siiski õiges suunas. Kui kujundlikult rääkida, siis Eesti riigile sobiks kõige paremini eeskujuks Evelin Ilves.

Anorektikuks pole riiki vaja muuta

Kui Evelin (ma siiski arvan, et endalegi ootamatult) Kadriorus maandus, tabas teda meedia kriitikalaviin. Paks! Koledasti riides! Täna ei julge vist kumbagi toonast sõimusõna eriti keegi tõsiselt võtta. Evelin võttis ennast kätte ja nüüd on paljudel mulje, et liigagi tõsiselt.

Eesti riik on praegu liiga paks (suured kulud) ja koledasti riides (raha kulub asjadele, millele ei peaks kas üldse või nii palju kuluma). Aga paraneme. Avaliku sektori palkade vähendamise jutt on õige ja hea. Sest kui erasektor tõmbub 15–30% kokku, siis võiks riik ka vähemalt 15% tõmmata. Oleks õiglane.
Kõigilt võrdse protsendi vähendamine on mõistlik. Sest lihtsalt ei ole ju raha. Seda on kuni murdepunktini järjest vähem, sest kui avaliku sektori palku vähendada, siis ka sealt jäävad laekumata maksud jne. Nõus olen ka sellega, et riigisektori palkade struktuur vajab tõsist kohendamist. Ühesõnaga tõsiseid rulluisukilomeetreid, et vormi saada. On neid, kes saavad liiga palju ja neid, kes saavad liiga vähe.
Kuid nüüd peaks riik hakkama mõtlema ka sellele, mis saab siis, kui riigi tagumik on piisavalt prink ja kleidid istuvad nagu valatult. Sest ühel hetkel pole enam tõesti tark teatada, et ma võtsin maha veel 5 kilogrammi. Rasva võib põletada, kuid liha mitte.
Ettevõtluses on pidev dilemma – kas püüda maksimaalselt kasvada või püüda teenida maksimaalselt kasumit. Aktiivse kasvuga kaasnevad suured kulud. Käive ei tule nii ruttu järele. Kasumiteenimisele keskendudes ei pruugi aga kasumi kasv olla pikaajaliselt jätkusuutlik, isegi kui ta hetkel olemas on.

Ilus ja kõhn või paks ja kole?

Eesti riik püüdis seni kasvada ja kasvada. Kulud läksid taevasse, sest me uskusime, et tulud tulevad seetõttu veel suuremad. Paraku osutus strateegia ekslikuks. Nagu paljudel firmadel, kes on läinud suure hurraaga välisturgudele ning tulnud sealt häbiga tagasi. Kuid keskenduda ainult kulude vähendamisele on samuti väga ohtlik – see võib kaotada kasumiteenimise võime sootuks. Kui kõik töötajad ära koondada, on firma surnud.
Selleks, et firma kasum (või riigi tulud) kasvaks, on vaja ka pisut rasva. Täpsemalt öeldes veidi vaba jõudu, et vajadusel-võimalusel teha ära ka need tööd, mis n-ö lambist sisse tulevad.
Efektiivsus on tore asi vaid väga stabiilses ühiskonnas-organisatsioonis-ettevõttes. Et kõik käib nagu kellavärk. Kuid kui ükspäev on 100 klienti, siis 10 ja siis 1000, ei ole võimalik täpselt välja arvutada, kui palju peab teenindajaid tööl olema, et asi toimiks. Tuleb lähtuda sellest, et lõpptulemus oleks parim.
Paindlikkus oli Eesti firmade edu võti 1990ndatel. Pangad suutsid teha otsuseid lähtuvalt sisetundest, mitte sellest, millised protseduurireeglid Stockholmis välja on mõeldud, olgu nad nii jaburad ja ärivaenulikud kui tahes.
Praegu on meil vaja ikkagi lähtuda sellest, et elu läheb edasi. Otsida võimalusi, kuidas ärid hakkaksid kasvama. Paindlikkust, mitte rootslaslikku kirvemeetodit kõigile ja kõigele. Tulevikkusuunatust.
Eesti omanike edu põhineski usaldusel, välisomanike äri usaldamatusel nagu praegu – pank kohtleb kõiki laenuvõtjaid potentsiaalsete pättide ja kaabakatena. Selline lähenemine elu ei arenda.
Avalikud debatid keskenduvad kahjuks rohkem sellele, kuidas olemasolevat raha õiglasemalt ümber jagada, mitte sellele, kuidas võimalikult vähe kahaneda ja pigem juba veidi kasvada.
Kõik otsused, mis muudavad meie riiki sama palju kui enda käsile võtmine Evelin Ilvest, on kiiduväärt. Paari aasta pärast saame näha, kas oleme ilusamad ja saledamad või veel paksemad ja koledamad. Loodame ikka esimest.