Janek Mäggi: Kärgerakonnad ja karjääribroilerid näitasid taset

Kuid nüüd on peale karjääridiplomaatide sündinud ka karjääripoliitikud. Need on inimesed, kelle kogu töine elu on seotud poliitikaga. Nad alustavad nõuniku ja tubli “põllutöölisena” ning jõuavad ministriametisse välja. Ja ime, ime. Nad pääsevad erakondade piirkondade esinumbriks ja koguvad tuhandeid hääli. Ei ole nii, et rahvas poliitbroilereid ei armasta. Armastab küll, ja väga.

Valimised näitasid mitmeid tähtsaid muutusi, mis Eesti poliitkultuuris on vaikselt, aga kindlalt maad võtnud. Poliitikast on saanud rahakas tegevusvaldkond, mis suudab pakkuda tööd – ja väga hästi makstud tööd – väga paljudele inimestele.

Me oleme pikka aega sõimanud poliitbroilereid, kelle all peame silmas elus vaid poliitilist karjääri tegevaid inimesi. Kuid nüüd on peale karjääridiplomaatide sündinud ka karjääripoliitikud. Need on inimesed, kelle kogu töine elu on seotud poliitikaga. Nad alustavad nõuniku ja tubli “põllutöölisena” ning jõuavad ministriametisse välja. Ja ime, ime. Nad pääsevad erakondade piirkondade esinumbriks ja koguvad tuhandeid hääli. Ei ole nii, et rahvas poliitbroilereid ei armasta. Armastab küll, ja väga.

Teine ja mitte vähem tähendusrikas trend oli nendel valimistel riigikokku pürgijate killustatus. Enam kui kümme protsenti häältest läks erakondadele ja inimestele, kes parlamenti ei pääsenud. Poliitiline organiseerumine on ainus võimalus jõuda vähemalt esimese sihini – parlamenti.

Nahahoidjaid ja ülejooksikuid on samuti palju. Need on inimesed, kes sõltuvalt olukorrast vahetavad hobuseid. See ei ole küll ülemäära heakskiidetud tegevus, kuid selliseid inimesi leiame kõigist neljast parlamendierakonnast. Kas nad on reeturid? Vastus on väga keeruline, sest kuidas suhtuda naist või meest vahetanud inimesse? Lahutus on Eesti seaduste järgi lubatud ja uuesti abiellumine samuti.
Hobuste vahetamine on teinud Eesti erakondadest kärgerakonnad, kus ühel inimesel on Isamaa ja Res Publica Liidu, teisel Rahvaliidu ning kolmandal Keskerakonna vari. Reformierakonnast lahkumine kedagi parlamenti siiski ei aidanud.

Üksikkandid näitasid, et suurparteide propaganda “sinu hääl läheb prügikasti” ei lähe paljudele inimestele korda. Ega peagi minema. Tegelikult on ühiskonnas suurparteide toetus märkimisväärselt väiksem, kui seda kogunenud hääleprotsentide järgi võiks arvata. Valik oli ka hääletamata jätmine. Tegelikult valisid kõik inimesed, ka need, kes jätsid hääletamata. Minagi olen ühel varasemal korral valimata jätnud.
Poliitiline võitlus käib ühest küljest ideede pärast, mida esindavad erakonnad, teisest küljest aga inimeste ehk nende meeldivuse pärast. Ja siin on sageli vastuolu. Mulle võib meeldida inimene, kuid mitte kõik tema erakonna mõtted, mida ka mulle tema ei pruugi alati lõpuni jagada. Ja võib olla ka nii, et mulle meeldib erakond, kuid seal on mõned inimesed, kes mulle üldse ei meeldi. Seepärast ongi valmistulemused tavaliselt mõnevõrra ootamatud, kuid need väljendavad alati valijate viimase nelja aasta jooksul lihvunud meelsust. Juba valimisjärgsel päeval hakkab see aga taas muutuma. Pärast valimistulemuste teadasaamist teeks osa inimesi juba teise valiku. Kõik muutub ruttu.