Kirub ja kannatab

Rock Summeri tühi plats ei rääkinud mitte ainult liiga kõrgest piletihinnast, vaid ka sellest, et meil ei ole siin Eestis paljudel puhkudel koos tore olla. Õnnestav koosolemine peab olema mõtestatud. Ning seda tuleb mõtestada iga päev, iga kuu, iga aasta uuesti. Aeg oksüdeerib.

Inimestest, kes 1988. aastal Eestis elasid, on 375 000 surnud, paljud on välismaale kolinud ning ammu pole midagi tõeliselt liitvat toimunud. Isegi ühist vaenlast justkui ei ole (saksu või tiblasid näiteks). Järgmistelt olümpiamängudelt me medalit ei oota...

Kõigest vaimustuma ei pea

Elame ja kulgeme – igaüks oma suunas. Ühiskonna killustatuses on riskid, mis meid rahulolust oma riigi ja rahva üle pigem kaugemale viivad. Et Eesti elu paremaks läheks, on vaja rahva- ja kulutuurimaju, kuhu tahetakse minna. Mõned sellised meil muidugi on, aga napilt.

Mida erilist oleme viimase viie aasta jooksul ühiselt ära teinud? Kirunud ja kannatanud! Valitsus (või linnavalitsus) on nõme ja palk on väike. Uuuh...

Muinasaja Jaapanis olid mõned toimivad väärtushinnangud, mis ka Eestit domineerivast masendusmeelsest olukorrast, kus visiooni kõrval ei ole ei koostegemis- ega saavutuslusti, välja aitaks.

Eestis on tava, et teod ja inimesed jagatakse headeks ja kurjadeks. Jaapanlased sellist lahterdamist vältisid. Kunagi ei ole keegi ega miski lõpuni hea või jäägitult paha. Nad liitsid potentsiaalse ohuallika endaga ning võtsid teiste (nt hiinlaste) tugevad küljed omaks. Nad tahtsid Jaapanist teha tugeva ja austatava riigi. Ning tegidki. Miks meile meeldib nõrk ja autu riik?

Loomulikult ei pea me vaimustuma igast (keskpärasest) teatritükist või kiitma taevani (puruigavaid) raamatuid, mida raamatu autori sõbrad suursuguseks saavutuseks peavad – sest need on meie endi algupärandid. Me ei pea neid vaatama või lugema. Kuid ühisest mõtlemisest on meil puudu küll. Ühine mõtlemine seob inimeste mõtted monoloogi asemel dialoogiks ning loob keskkonna, milles sünnib tahe koos olla ja koos toimetada.

Millised on taasiseseisvunud Eesti uued kombed, millest veel 150 aasta pärast juttu tehakse või mis siis veel elavad? Just nii pikk on peagi meie laulupeotraditsioon.

Võib-olla me ei meeldi üksteisele piisavalt? Ma ei arva, et meil on võimalik panna kõik kodanikud üksteist armastama, kuid mustvalged pildid heast ja kurjast lammutavad lugupidamist üksteise vastu. Me peame kogu aeg valima poolt omade seas, mistõttu ei teagi enam, kes on sõber, kes vaenlane.

On aeg riigile mõelda

Igast konkreetsest olukorrast tähtsamad on selgelt välja joonistuvad suundumused. Häid tuleb õhutada, halbu maha suruda. Kindlasti saab Eestit vaadata kui õitsvat riiki, kus on väga hea elada, ning ka täpselt vastupidi – õnnetu ja äbarik, ülbegi, kust tuleb kohe ära põgeneda. Tunnetus sõltub sellest, kuidas meil endil parasjagu läheb, mitte sellest, kuidas meil koos läheb. See huvitab meid siiski vähe. Liiga vähe.

Meil on vaja innustavat arengut. See, mis praegu, on kindlasti ebapiisav. Nagu talus, kus peremees mõtles: pere on suur, tuleb ehitada kaks korda suurem laut, et kõik suud toidetud ja nuumatudki saaks. Mõttelaiskusest saab teolaiskus, mõttevirkusest teovirkus. Kui körti on, jääb aega ka riigile mõelda. Oleme tugevamad ja austatumad.