Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Mõttetud töökohad hävitavad riiki"

413
15.03.10, DELFI, Janek Mäggi: "Mõttetud töökohad hävitavad riiki" Oskamine on töö leidmise peamine võti. Kuldvõtmeke on teistest paremini oskamine. Tööjõuturg on nagu olümpia – kes (oskuste)normi suudab täita, pääseb võistlema. Kes on teistest parem, saab medali.

2010. aasta märksõna, mis ajalukku läheb, on 100 000 töötut. Inimesed, kellel ei ole midagi tarka teha. Inimesed, kes ei suuda-oska-saa oma aega raha vastu vahetada. Paljudel neist on pööraselt igav. Töötades oli stress, et peab töötama, puhates on stress, et peab puhkama.
Ma olen nõus, et see on probleem. Kuid lahendada saavad seda probleemi siiski kõige kergemini need inimesed ise, mitte Edgar Savisaar või Andrus Ansip. Sest töö mõte ei ole „veeta aega“, töö mõte on luua väärtust. Buumi ajal oli palju ajaviitetöökohti – kus inimesed tundsid ise ka, et tegelikult pole seda, mida nad teevad, kellelegi vaja, kuid kui raha sai, siis milleks midagi muuta?
Inimesel, kellel pole tööd, on kaks valikut – kas minna palgatööle või hakata ettevõtjaks (ka FIE on ettevõtja). Palgatööga on praegu nirult. Kui kõik kahaneb, siis kõik kahaneb. Ometigi – need kes ise ettevõtetesse helistavad ja oma teeneid pakuvad, võivad leida väga toreda töökoha. Öelda nt, et tulen tööle 3000 krooni väiksema palgaga kui see inimene, kes teil parasjagu tööl on – ja juhi peas hakkab mõte liikuma. Kui selgub, et olete ka mitutuhat krooni rohkem väärt, kui see, kes on oma ametikohal „pikka aega aega parajaks teinud“, saategi tööd. Mul on mitu sarnast näidet.
Teine variant, kui selgub, et palgatööd teile pakkuda ei ole, võib küsida projektipõhist tööd, FIEna. Võib leida ka teisi ettevõtteid, kes oleks näiteks huvitatud nt raamatupidamisteenusest vms, mida te parasjagu oskate.
Oskamine on töö leidmise peamine võti. Kuldvõtmeke on teistest paremini oskamine. Tööjõuturg on nagu olümpia – kes (oskuste)normi suudab täita, pääseb võistlema. Kes on teistest parem, saab medali. Eesti töötute suur häda on vähesed ja keskpärased oskused ning väga piiratud teadmised.
Töötuks jäämisel on ju kaks põhjust – kas inimene ei saa oma tööga hakkama või ta (või tema tööandja) tegeleb vale asjaga. Üks ja seesama inimene võib sobida (ja luua palju lisaväärtust) pagarina, kuid ei pruugi seda teha mustikakorjajana. Ettevõte, mille äriplaan on rajatud aastaringsel mustikakorjamisele, läheb pankrotti isegi siis, kui tal on tööl üliprofessionaalsed mustikakorjajad.
Oma noorematele ülikoolipingist tulnud kolleegidele (kellel puudub varasem töökogemus) tavatsen öelda: töö on ainult see, mille eest saab arve välja saata. Sageli inimesed ei mõista, et palka ei saa maksta selle eest, et ta istub 8-17 kontoris ja täidab kohta, vaid selle eest, millist väärtust ta loob. Nutikamad suudavad teha töö ära kiiremini ja võivad pigem lahkuta varem.
Üks minu tööandja ütles kord: töötaja peab olema näljane. Ta ei mõelnud seda, et tal peab olema kõht tühi. Ei. Ta mõtles seda, et see töö ja raha peavad teada motiveerima ja innustama. Tal peab seda tööd olema (väga) vaja. Seepärast on liiga heal järel olevate inimeste palkamine mõttetu – neile on tähtsamad nt suusapuhkused ja hobid kui tööl väga heade tulemuste saavutamine.
Ma olen veendunud, et enamikule neist 100 000 inimesest töökoha loomiseks ei pea ega tohi riik mitte midagi teha. Ausalt. Sest see probleem laheneb vaikselt, aga iseenesest. Ja kindlasti. Sest need inimesed on näljased, nad otsivad tööd ja teevad kõik selleks, et tööd saada. Las nad leiavad selle tee, kuidas teha endale väärtust loov töökoht. See nälg oli peamine põhjus, miks 90ndate alguses sündis palju lahedaid ettevõtteid. Samuti 2000nda aasta paiku. Kriisiajad lükkavad lahti tee suurte väärtuste loomiseks.
Kui inimene vette visata, nagu on ka minu endaga juhtunud, siis ta õpib ujuma. Kui talle aga kogu aeg kummiülikond selga toppida ja 5 päästerõngast ümber panna, ei lõpe see ring kunagi. Vesi tundub liiga märg. Minu meelest on meie töötukassa jms sotsiaaltagatiste süsteemid pigem liiga kummiülikondlikud kui liiga karmid. Inimene peab ennast ikka kõige pealt ise aitama, siis saavad teada aidata ka riik ja Jumal.
Ma loodan, et Eestis ei hakata tegema töökohti, kus üks mees kaevab augu ja teine ajab selle kinni ning mõlemad saavad (teiste arvelt) oma „rakse“ töö eest palka. Tubli mees võtab labida kätte ja läheb küsib naabri käest: kas kraavi on vaja? Kui ei ole, küsib teise naabri käest. Ja temal juba kindlasti on. Head töö otsimist!