Janek Mäggi: "Eile nägin ma Venemaad"

Eesti vabariiki kotib tema maine läänes, mitte idas.

Pildistasin nädalajagu tagasi Arhangelski ja Moskva vahel asuva 350 000 elanikuga Vologda kesklinnas Lenini kuju. Juurde astus veidi üle 50aastane mees ja seletas, et tal on ka kodus korralik fotoaparaat, isegi mitu.

Objektiiv on kõige tähtsam," lisas ta veendunult. Kui ta aru sai, et ma pole venelane, küsis kohe, mis rahvusest ma olen.

"Eestlane," ütlesin julgelt. "Sellist rahvust pole olemas, sa oled venelane!" toetas ta oma rusika mulle sõbralikult, aga jõuliselt vastu rinda.

"Käsin Tallinnas 1973. aastal, ma olen polkovnik," ütles ta nime asemel. Võtsin vanal ümbert kinni, minu abikaasa tegi meist ühispildi ja sain aru, kui venelane ma olen. Hingelt. Südamelt. Viiepäevasele Venemaa reisile sattusin koos kunstiakadeemia tudengitega, kellest üks on minu abikaasa. Ajaloolane David Vseviovi ideena juba viiendat aastat järjest korraldatav väljasõit tõelisele Venemaale annab 1980ndate keskel sündinud noortele aimu justkui kadunud maailmast. Nad ei mäleta isegi multifilme, kus samovarid aurasid ja kased kolletasid, sain teada.

Käisime mitmes tegutsevas kloostris. Ka selles, kus on Konstantin Batjuškovi haud. Kes tema veel selline on?

Aleksander Puškini õpetaja. Kohaliku munga, samuti Aleksandri sõnul, kes varasemas elus oli kehalise kasvatuse õpetaja, poleks temata luuletaja Puškinit olnud. Puškinit teab kogu maailm.

Muidugi oli reisil palju nostalgilist. Kaks ööd platskaartvagunis, kuuerublane (2 kr 64 s!) tee ja tublidest vene naistest vagunisaatjad meenutasid aega, kui 20 aastat tagasi poisikesena NSV Liidu eri paigus kabet mängimas käisin. Oli see rongisõit siis Türkmenistanis, Valgevenes või Venemaal. Ükskord varastas paar purjus pätti öösel ära ka venna pagasi. Ja läksid vangi.

Eesti areng pole midagi erilist

Kuid et aeg ei ole ka Venemaal kuidagi seisma jäänud, sain eriti aru, kui tagasiteel restoranvagunisse sööma läksime. Kõrvallauas juhtus istuma eestlane Margus, ettevõtja, kes on elanud ja töötanud Vologdas üheksa aastat, olles üks umbes 20 sealsest eestlasest.

Saime kohe jutupeale. Margus rääkis, et Vologdas elavad inimesed nagu Eestiski. Kõik on sarnane. Linna keskmine palk on 15 000 rubla (6600 krooni) kätte, aga Vologda ei ole ka pealinn. Piirkonna lüpsja saab 4500 rubla (1980 krooni). Eesti "edu" pole midagi erilist. Sama värk on igal pool Ida-Euroopas ja idaski.

Aastas kord käivad vologdalased välismaal, peamiselt Egiptuses ja Türgis (või Musta mere ääres puhkamas).

Daatša on tähtsal kohal, sügisel seened. Kinnisvara hinnad on kõvasti kasvanud, 50–100% aastas ning on Eesti omadega (!) samal tasemel. Korteri eest tuleb välja käia Eesti rahas 3 miljonit krooni.

Ka Eesti-Vene äri pole kuhugi kadunud. Isegi Kalevi šokolaadi võib siiani osta mitmeriiulisest valikust. Giidile viis reisikorraldaja kingiks Vana Tallinna, mida müüdi nii hotellibaaris kui ka mujal, kus alkoholivalik silma jäi. Ei mingit Eesti-eitust.

Margusel läheb äri hästi. Mõtleb uute asjade peale, sest Venemaa on turvaline ja rahulik, ning areneb. Autoaken on tal küll ligi kümne aasta jooksul kord katki löödud, kuid ühel Eestis käigul tungiti tema autosse koguni kahel päeval järjest.

Eesti vabariigi paljas tagumik

Samas on asju teistmoodi ka. Kultuur ja stiil. Millegipärast valitseb Eestis arusaam, et see teine lähenemine elule ja asjaajamisele pole hea ja õige. Et peab olema see müstiliselt läänelik, ma tõlgiksin seda kui küprokilik.

Marguse jutt kinnitas, kui silmaklappidega ja silmakirjatsevad Eesti poliitikud-ametnikud Venemaa suhtes tegelikult on.

"Teist sellist kohta, kus inimesi nii palju mõnitatakse, kui Eesti Moskva ja Peterburi saatkonnas-konsulaadis, mina ei tea," ütles seda omal nahal kogenud eestlane.

Vihmas looklevad viisasabad on hullemad kui veokisabad piiril – autojuhtidel on vähemalt kabiin pea kohal. Kui sind ikka kogu aeg mõnitatakse ja sõimatakse, siis teed ju tagasi!

Eesti vabariiki kotib tema maine läänes, mitte idas. Ääremaa suurusehulluses poliitikutele meeldib maani kummardada lääne poole ja Vene rahvas peab vaatama seda tagumist poolt, mis vahel on ka püksata – ja haiseb. Ometi kummardab seesama lääs Venemaa poole, ja meie peame omakorda imetlema lääne sarnast tagumist poolt – lääne nägu on Moskvas.

Valusad olid Soome uudised (kuulan autos sageli Soome raadiot Nova), kui räägiti Eesti valitsuse otsusest gaasijuhtmeuuringud keelata. Soome meedias kõlanud suhtumine Eestisse oli kui pärisorja oma, kes peab tegema, mida isand käsib ja mitte vastu haukuma.

Eestil on aeg selg sirgu ajada ka lääne suunal ja olla aupaklik ka Vene suunal. Eestlane oleks olla uhke ja hää, kui me kohtleks kõiki riike ja rahvaid nii, nagu me tahame, et meid koheldaks. Siis polkovnik ei arvaks, et ma olen venelane – normalnõi paren vseotaki!

Vladimir Putini poolt Prantsusmaa presidendile Nicolas Sarkozy´le loetud luuletus kõlas siiralt – Venemaad on raske mõista, teda peab uskuma. Mitte Putinit, vaid Venemaad (loe: tavalist venelast) – need on kaks ise asja.