Maria Jufereva-Skuratovski, Janek Mäggi: kui palju minu laps maksab?

- Kõik lapsevanemad saagu võrdset vanemahüvitist
- Kui üldse maksta, siis õiglaselt
- Sissetuleku arvestamine vanemahüvitise puhul on ebavajalik

Vanemahüvitise süsteem ei täida oma eesmärki, on ebaõiglane ja vajab muutmist, kirjutavad riigikogu liige, kahe lapse ema Maria Jufereva-Skuratovski (KE) ja Tallinna Lastehaigla Toetusfondi nõukogu esimees, kolme lapse isa Janek Mäggi (KE).

Laps ei saa valida isa ja ema. Seepärast peab ühiskond kohtlema võrselt nii iga last kui ka mõlemat tema vanemat. Õiglane vanemahüvitis on kõigile võrdne, mitte vanema sissetulekust sõltuv. Riik ei saa kelleltki lapsi osta ning kui riik kedagi toetab, peab ta tegema seda solidaarselt. Iga kodanik peab tundma, et tema riik ei eelista kedagi teist ja ta ei saa eeldada ka seda, et riik eelistab teda kellelegi teisele.

Eelmisel aastal kulus vanemahüvitisele 271,2 miljonit eurot. Sellel aastal kulub 307,2 miljonit ning järgmisel aastal prognoosi järgi juba 359,8 miljonit eurot. Riigieelarvest (13,1 miljardit) moodustab see sellel aastal 2,4 protsenti, mis on muljetavaldav osa.

Eesti riigiga võrreldavat heldust Euroopas ei kohata. Vanemahüvitise eesmärk oli Eesti iibe hoogustumine. Paraku ei ole seda toimunud. Meil on väga kallis meede, mis ei anna soovitud tulemust – iibekasvu. Sellega ei tohi rahul olla!

Lisaks sellele, et vanemahüvitis ei täida soovitud eesmärki, on ta sotsiaalselt ebaõiglane. Ta soosib rikkaid ja edasijõudnuid, pigem vanemaealisi vanemaid – neid, kes on ametiredelil kuhugi jõudunud, ühiskonna eliiti. Mullu sai vanemahüvitist 34 430 inimest, keskmine hüvitis oli 659 eurot kuus. Samas 2432 inimest said 2001–2500 eurot kuus ning 3186 inimest said üle 2501 euro kuus.

2 MÕTET

- Iga laps, kes Eestis sünnib, on samaväärtuslik, sõltumata vanema palgast, varanduslikust seisust või sotsiaalsest staatusest.
- Väga suure tõenäosusega tooks vanemahüvitise õiglaseks muutmine meile kaasa algse eesmärgi saavutamise – Eesti iive hakkabki kasvama.

Vanemahüvitise ainsa kriteeriumina arvestada vanema lapsesaamisele eelnenud aja sissetulekut on olemuslikult vale. Iga laps, kes Eestis sünnib, on samaväärtuslik, sõltumata vanema palgast, varanduslikust seisust või sotsiaalsest staatusest.

Õiglane on, et iga laps saab sama hüvitist. Jutt, et siis hakatakse raha pärast lapsi sünnitama, ei kannata kriitikat. Kõrge palgaga lapsevanemate lapse sünnieelne palga «ülespumpamine», et saada maksimaalne hüvitis, on levinud pettuse liik, mille vastu riik on olnud jõuetu. Võime väita sama: rikkad vanemad, kes sellist pumpamist endale lubada saavad, saavad lapsi raha pärast. Või siis saavad nii rikkad kui ka vaesed lapsi armastusest. Mis reeglina nii ongi.

Ühiskondlikult õiglane on kogu vanemahüvitiseks minev summa jagada võrdselt kõigi laste vahel, kes Eestis sünnivad. Kui võtta eelduseks, et järgmisel aastal jagatakse vanemahüvitisteks 359,8 miljonit eurot ning vanemahüvitise saajaid on samuti 34 430 inimest, nagu mullu, siis keskmiselt saaks inimene 10 450 eurot aastas. Summa ei jagune kõigi kuude peale, sest vanemahüvitist saavad emad-isad 1,5 aastat ning nende algus ja lõpp ei kattu kalendriaastaga.

Küll on üsna reaalne plaan, et vanemahüvitiseks võiks kulutada sama summa, mis seni, kuid iga vanem, sõltumata sissetulekust, võiks saada vanemahüvitiseks Eesti keskmise palga. Aega, mil vanemahüvitist makstakse, võib lühenda 1,5 aastalt 1 aastale ning täissummat saavad vanemad kuni aasta ja seejärel vähem.

Kindlasti on sellisele muutusele mitmeid vastuväiteid. Näiteks: hea sissetulekuga vanemad ei soovigi siis enam lapsi saada. See ei vasta tõele. Heal järjel Eesti inimestel on pigem palju lapsi ning kui saada näiteks 2600 euro asemel 1600 eurot vanemahüvitust kuus – olgu aasta või poolteist – ei vähendaks see lapsesaamise huvi ning lapse ja vanema heaolu kuigi olulisel määral.

Kuid inimesed, kes saavad 500 eurot hüvitist kuus ning hakkavad saama 1000 või 1500, saavad oluliselt paremale järjele ning nende majanduslik kitsikus ei takista lapse saamist. Enamasti jäävad kolmandad lapsed Eestis sündimata majanduslikel põhjustel ja seda mitte rikastes, vaid tavalistes Eesti peredes.

Eelmisel aastal oligi kõige suurem grupp vanemahüvitise saajaid vahemikus 501–1000 eurot, kokku 13 095 inimest. Neile kulus 52,9 miljonit eurot. Samas 3186 inimese peale, kes said üle 2501 euro kulus 64,6 miljonit eurot. Neli korda väiksemale grupile kulus rohkem raha.

Vanemate panus sotsiaalmaksu ei ole kohane võrdlus, kuna maksu vastu on vanem saanud õiglase kompensatsiooni – palga. Kes saab rohkem palka, ja see ei tulene mitte ainult vaimsest võimekusest, vaid ka karjääri tehtud ajast, peabki rohkem makse maksma.

Nagu ei ole meil maanteed mõeldud ainult rikastele. Või et need, kes rohkem palka saavad, võivad kuus kaks korda Tallinnast autoga Tartusse sõita ja „vaesed“ võivad ainult ühe korra. Sellel argumendil, et kes rohkem on maksnud, peab rohkem saama, ei ole mitte mingisugust kandvust. Ühiskonna toimimise mootor on solidaarsus.

Miks on vaja vanemahüvitise maksmise aluseid muuta? Põhjuseid on mitu. Senine süsteem ei ole oma eesmärki täitnud – iive ei ole paranenud. Selle loomisel keskenduti sellele, et edukad inimesed ei soovi lapsi saada, kuna jäävad rahata. Paraku saavad nad lapsi sarnases hulgas, kui enne meedet. Ning olid õnnelikud enne ja on õnnelikud ka nüüd. Kurvad on need, kellel supiraha ei jagu, mitte need, kes külluses suplevad.

Süsteem on ebaõiglane, kinnistab rikast eliiti, kuid ei aita kedagi kehvadest oludest välja. Laps sünnib sünnihetkel kindlasse klassi ning kui vanem on alles noor ja karjääri alguses, on tema hakkama saamine väga keeruline.

Väga suure tõenäosusega tooks vanemahüvitise õiglaseks muutmine meile kaasa algse eesmärgi saavutamise – Eesti iive hakkabki kasvama, sest laste soovijaid on Eestis rohkem kui nende reaalselt saajaid.

Uuringud kinnitavad, et peamine põhjus, miks soovitud lapsed jäävad sündimata, on majanduslikud. Seega, kui 34 430-st inimesest 24 929-l vanemahüvitis kasvab, on see sotsiaalse õigluse nimel hädavajalik samm, et saavutada vanemahüvitise eesmärki.

Sissetuleku arvestamine vanemahüvitise puhul on ebavajalik ka seepärast, et kui jagame järgmisel aastal laiali 359,8 miljonit eurot, jääb summa suureks ka nende puhul, kes praegu saavad maksimaalset summat.

Reformierakond, kelle juhid vanemahüvitise süsteemi ellu kutsusid, on alati pidanud õiglaseks vajaduspõhist lähenemist ja on kindlasti nõus, et rikaste inimeste ülekuldamine riigi poolt on kõige ebaotstarbekam tegu, mis olla saab. Siis võiks pigem koguda oluliselt vähem makse.

Seni ei ole julgetud vanemahüvitise ebaõiglast süsteem ülemäära kritiseerida, kuna inimene kipub mõtlema rohkem omakasule kui ühiskonna kasule. Likvideerime ebaefektiivse ebaõigluse, teeme vanemahüvitise õiglaseks ning temast on Eesti iibe kasvuks ka kasu.