Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Parim eeskuju on kurjategija?!

505
07.12.10, DELFI, Janek Mäggi: Parim eeskuju on kurjategija?! Tehke head, kui teie ees puhutakse sarve, aga tehke ka siis, kui ei puhuta. Tehke head jõulude ajal, aga tehke ka siis, kui jõulud on ammu unustatud. Tehke läbi aasta. Iga päev. Ärge heituge isegi siis, kui teid sellepärast sõimatakse, et te kellelegi head olete teinud. Isegi kui vastus Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfondi patrooni Laine Jänese poolt konverentsil tõstatatud küsimusele: “Kas iga heategu on karistatav?” on “jah”. Ajaloolane David Vseviov ütles reedel Tallinna Lastehaigla Toetusfondi korraldatud heategevuskonverentsil, et ühelegi heategijale ei ole ajaloos ühtegi tõsiselt võetavat ausammast püstitatud. Ikka neile, kes väga palju kurja on teinud.

Relv või piits käes. Ei, jutt ei käi ainult Leninist, Hitlerist või Stalinist. Peeter I on justkui kangelane, kes raius venelastele akna Euroopasse, kuid seda, et Peterburi kui maailmalinn on ehitatud miljonitele kontidele, ei räägi keegi.

Heategevusel on kaasaegses ühiskonnas kaks peamist põhjust: kasu saamine (reklaam vms) ning kahju hüvitamine (indulgents süütegude eest). Need kaks on peamised, kuid mitte parimad põhjused. Parim põhjus on halastus. Millega võib kaasneda ka kasu saamine ja/või kahju hüvitamine. Jah. Sest ainult sellepärast, et keegi ei tohi heateost kasu saada, ei peaks heategu tegemata jääma.

10 aastat ETVs Jõulutunnelit vedanud Margus Saar kinnitas, et heategu on heategu siis, kui teo hindab heaks see, kellele heategu tehakse. Tänumeelt on tegelikult üsna raske väljendada. Ka selleks on vaja annet. Et see mõjuks loomulikult ja siiralt.

Heategevusse kui ühiskondlikusse nähtusesse ei suhtuta alati positiivselt. Eriti jõulude ajal halvustatakse neid, kes avastavad peale aastast “külakurnamist”, et peaks kah mõnele lastekodule oma “tootmisjääke” kinkima. Kuid — osad “külakurnajad” teevad ühiskonnale rohkem head kui need, kellel endal midagi hinge taga ei ole ja kelle ajast möödub enamus õlut libistades ning neid sõimates, kes midagi asjalikumat teevad.

Toomas Luman ütles samal konverentsil, et ta on heategevusse aastate jooksul suunanud 50 miljonit krooni. Miks?

Olen üle 5 aasta juhtinud Lastehaigla Toetusfondi ja igal aastal vähemalt korra endalt küsinud, miks ma seda teen. Vabatahtlik töö on kordades raskem, kui see, mille eest raha makstakse! Kuidas nii? Sest vabatahtlikelt nõutakse palju rohkem, kuna neile ei pea maksma. See neelab sind. Ja kogu aeg saadab sind kahtlustus, et mis ta sellest kasu saab? Kõlab ju uskumatult, et ei saagi. Muresid ja halle karvu siiski, kui päris aus olla. Elad ju sisse — tahadki aidata. Päriselt. Heategevus on ju oma olemuselt probleemide lahendamine. Negatiivse muutmine positiivse(ma)ks.

Kõige liigutavam lugu juhtus minuga paar aastat tagasi, kui annetamine koos majanduskriisiga oli sügavaimas madalseisus. Helistas väikese Elisabeti tädi Kadri Mägi, kes ütles, et meil tuleb hakata koguma raha laste kõnniroboti jaoks, mis maksab ca 5 miljonit krooni. Ma uurisin, et palju raha siis koos juba on. Mõnikümmend tuhat oli.

Eilse „Tantsud Tähtedega“ saatega saime kokku viimased puuduolevad kroonid. Jaanuaris on meil olemas aparaat, milleks raha kogumine tundus isegi palju pikemas perspektiivis võimatu kõigile osapooltele. Teoks on saanud kõigi aegade suurim eraalgatusliku heategevusprojekt Eestis — “Elisabet”.

Haigekassa seda projekti finantseerida ei saanud. Kuigi Haigekassa juht Hannes Danilov innustas meid ja toetas hea sõnaga ka pressikonverentsil, kus teatasime, et hakkame tööle.

Imed sünnivad — vaatamata kohati ebaõiglasele suhtumisele. Ning eestlane on tegelikult üsna hooliv ja halastav, vaatamata meist meie endi poolt loodud stereotüübile, mille kohaselt me oleme kasuahned, külmad ja mõtleme ainult iseendale. Ei ole nii.

Toetusfondi patroonil Evelin Ilvesel on õigus: heategevus peab tegema seda, mida riik ei saa teha. Toetama kõige innovaatilisemaid lahendusi. Et ühiskond meie ümber muutuks hoolivamaks.

Paar soovitust ka, just jõulude ajaks. Tehke head sõpradele, aga tehke ka vaenlastele. Tehke neile, kellelt te loodate vastuteenet, aga eriti tehke neile, kellel teile midagi anda ei ole. Tehke head alati, isegi siis, kui keegi teilt seda ei oota. Võib-olla just siis tehkegi.

Tehke head, kui teie ees puhutakse sarve, aga tehke ka siis, kui ei puhuta. Tehke head jõulude ajal, aga tehke ka siis, kui jõulud on ammu unustatud. Tehke läbi aasta. Iga päev. Ärge heituge isegi siis, kui teid sellepärast sõimatakse, et te kellelegi head olete teinud. Isegi kui vastus Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfondi patrooni Laine Jänese poolt konverentsil tõstatatud küsimusele: “Kas iga heategu on karistatav?” on “jah”.

Kui sa teed teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse, ei ole sa enda südametunnistuse vastu eksinud.

Ausammast küll ei saa, nagu David Vseviov ajaloolist tõde kuulutades kinnitas, kuid endal on parem elada kui röövli, võimuri või lihtsalt laisa inimesena, kelle elu mõte on halvustada kõike, millest tema väike aru suurt aru ei saa. Halastagem ka talle.