Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Mina, kolme lapse isa

501
15.11.10, Õhtuleht, Janek Mäggi: Mina, kolme lapse isa Mees on mees, kui ta saab ennest tunda mehena. Isa roll on selle tunde üks kõige selgemaid väljendusi. Ja kõlab võib-olla uskumatult, aga neljakümneaastase mehe jaoks on väärtused paika loksunud ja ta tunneb, et paljud asjad, näiteks au ja kuulsus, karjäär, raha jms, on täiesti teisejärgulised emotsionaalse rahulolu kõrval.

37-aastase mehena olen ma täpselt selles vanuserühmas, milles kõige rohkem lahutatakse (mehed 35–39aastaselt, naised 25–29). Ma olen kolme lapse isa. Ja selle üle väga uhke. Ma olen abielus. Ja ma olen kindel, et mu lastel on selle üle väga hea meel, et neil on oma ema ja isa.

Eilse isadepäeva valguses võib ju korraks mõelda, milline on normaalne mees. Mida ta elult tahab. Milline on tema roll ühiskonnas ja elus üldse. Ning kuidas peab mees suhtuma oma naisesse ja mida ta võib vastu oodata.

Olles siiralt aus, tõid Liis Tappo selgitused, miks ta mehest lahku läks, minu tutvusringkonna meeste hulgas esile suure hämmastuse. Sõber, 4 lapse isa (ühe ja sama naisega) ütles, et elada tuleb iga päev. Ka Ingrid Veidenberg selgitas hiljuti Maire Aunaste saates, et kui naine lahutab, saab ta hakata reisima ja muutuda säravaks. Et oled saanud 40, mitu last, aga elu pole olnud ja prints pole tulnud. Vaja hakata elama ja printsi otsima.

Eelmisel aastal tähistasime abikaasaga 15. pulmaaastapäeva nädalalõpureisiga Londonisse. Sealses botaanikaaias jalutades meenus mulle enne reisi ühe äsja lahutanud sõbra ütelus, et nüüd ta saab käia uue pruudiga teatris ja kontserdil. Ise mõtlesin, et tegelikult saab ka 15 aastat järjest tore olla. Ja selleks, et Londonisse sõita, ei pea ilmtingimata lahutama.

Ainult laste pärast tasubki koos elada

Ma ei mõista juttu, et ainult laste pärast ei tasu koos elada. Minu arvates ainult laste pärast tasubki koos elada. Kui ma õhtul koju jõuan, on esimene tervitaja koer ja siis tormavad kõik kolm põngerjat üksteise järel mind kallistama. Ma tunnen, et mulle meeldib isa olla. Ja loodan, et neile meeldib, et ma olen nende isa.

Muidugi, armastust on vaja. Kui lüüa Google’isse sisse sõna armastus”, on esimene vaste Vikipeedias: „Armastus on sügav, püsiv ja kõikehaarav positiivne tunne teise inimese, mingi nähtuse, idee või asja vastu.” Lapsed on selle kõikehaarava positiivse tunde vili, millesse saab suhtuda ainult ühte moodi: erakordselt hoolivalt.

Oma isast ei mäleta ma ühtegi seika, mis oleks tekitanud negatiivse tunde. Vaevalt, et ta oli ideaalne mees, aga ta armastas mind. Ja venda ka. Tal oli püsiv positiivne tunne meie suhtes. Ja ausalt öeldes ei oleks ma kujutanud ette, et ta oleks meie juurest ära läinud. Meil oli teda väga vaja.

Eneseteostus on oluline. Kuid elu on kohutavalt lühike, võrreldes ajaga, mis me saame olla surnud. Seepärast tuleb teha kõiki asju korraga. Ma ei ole eriti näinud mehi, kes eeldavad oma naistelt eneseohverdust. Pigem vastupidi – ajavad kooli, tööle – arene, arene, arene. Kõik mehed tahavad, et nende naine oleks küla parim. Vähemalt.

Tõehetk on muidugi see, et (ka) mehed tahavad lapsi. Lapsed teevad poisist või poissmehest mehe. Ühiskonnas on arusaam, et “lapsed on naise omad”, eriti kui on lahutus. Ometi tean isasid, kes kasvatavad ise mitut last oma eelmisest abielust. Isegi kõige veendunumad poissmehed jõuavad ühel päeval arusaamisele, et lapsed ja pere on jube lahe. Lapsed teevad pere.

Igas paadunud poissmehes peitub pereisa

Parim tõestus sellele faktile on autofirma Porsche areng. Ettevõte oli väga mures, et nende põhikliendid olid paadunud poissmehed ja kui see põli otsa sai (ja otsa tema peaaegu alati sai), vahetasid nad marki.

Porsche turundusgeeniused mõistsid lõpuks, et turule tuleb tulla suure autoga, kuhu mahuvad ka lapsed ja koer. Sest auto klientidele meeldis, aga oli ühel hetkel liiga väike. Porsche maastur Cayenne tegi Euroopas revolutsiooni. Kõik fännid ostsid lihtsalt suurema auto.

Peaaegu igast poissmehest saab ühel päeval pereisa. Sest see on lihtsalt palju ägedam kui peod ja ööklubid. Üks Tallinna restoraniärimees mainis kord, et ööklubiperiood kestab ka kõige rajumatel pidutsejatel kuni 10 aastat.

Mees on mees, kui ta saab ennest tunda mehena. Isa roll on selle tunde üks kõige selgemaid väljendusi. Ja kõlab võib-olla uskumatult, aga neljakümneaastase mehe jaoks on väärtused paika loksunud ja ta tunneb, et paljud asjad, näiteks au ja kuulsus, karjäär, raha jms, on täiesti teisejärgulised emotsionaalse rahulolu kõrval.

Mehed ei lahuta enamasti sellepärast, et naine on halb. Nad jäetakse maha, sest nende emotsionaalne rahulolematus käib naisele närvidele. Kuid selleks, et mees õnnelik oleks, on tegelikult vaja väga vähe. Õigupoolest ainult üht - sügavat, püsivat ja kõikehaaravat positiivset tunne tema suhtes – armastust.

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et minu ümber on palju tublisid mehi, kes elavad pühendunud elu ja naudivad seda. Nad armastavad oma naist. On rõõmsad oma laste üle. Ja ei teegi erilisi pingutust selleks, et seda harmooniat tagada. Aga sellest, et mees on tubli, ei sobi millegipärast ühiskonnas rääkida.

Isegi isadepäev on kuidagi selline soolise võrdõiguslikkuse väljendus (loo kirjutamise ajal reedel ei tea ma muidugi, kuidas selle tähistamine pühapäeval välja kukub), mitte mõte, et mees on naise jaoks tore asi, mida omada ja lapsed on õnnistuseks, nagu kinnitab Vana Testament. Kuid vaatamata sellele: ma olen väga õnnelik ja uhke isa.