Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Kust tuleb raha?

22.03.14, Maaleht, Janek Mäggi Ühest küljest on Eesti majandusse raha juurde tulemas küll – nt lastetoetuste tõusuga laiali jagatav raha läheb otseteed tarbimisse. Teisest küljest hirmutatakse meid majanduslangusega ning see võib olla suurem, kui arvata oskame. Helgus, mis oli õhus veel eelmise aasta lõpus, on haihtunud. Sise- ja välistegurite koosmõju on ärisektori tulevikuvaated muutnud vegetatiiv-heitlikuks. Krimmi sündmuste otsene mõju Eesti majandusele on märksa väiksem kui kaudne. Eesti ja kogu regiooni investeerimiskliima on jäätumas. Rahvusvaheline raha ei näe Balti regioonis kasvuperspektiivi, pigem vastupidi. Raha kardab ebastabiilsust, veel enam sõda või sõjaseisukorda. Ilusad sisutud sõnad Lehman Brothersi pankrot võis olla pinnavirvendus, võrreldes selle (olgu näilise) vastasseisuga, mida Ida ja Lääs üritavad meile välja näidata. Ajakiri Economist kirjutas hiljuti tabavalt Venemaa ja Saksamaa kohta: mitte vastased, vaid armastajad! Nii lähedased on nende riikide omavahelised majandussuhted. Eesti, Läti, Leedu ei ole nende jaoks muud kui retoorika. Jah. Õigekeelsussõnaraamatu tähenduses: “ilusad sisutud sõnad”. Kui seni lahkusid välisettevõtted Eestist rahulikult (sest nad ei näinud siin lootust raha teenida – nt Eesti Meedia müük juhtkonnale ja kohalikele ettevõtjatele), siis Ukraina sündmuste järel on olukord teine – välisfirmad, kes Eestis on, tahavad ära, ja need, keda ei ole, ei plaani tulla. Kui lugeda uue valitsuse prioriteete, siis on need tõesti sotsiaaldemokraatlikud. Ei sõnagi sellest, kuidas teenida, kuid palju sõnu, kuidas kulutada... Ent kes on inimesed ja ettevõtted, kes uut poliitikat finantseerivad? Pigem on meil ärakurnatud kohalikud ettevõtted ja ettevõtjad, kui et tavakodanikud, kes valdavas osas saavad palka maksudest – sh poliitikud, õpetajad, avalikud teenistujad jne. Mõnes mõttes on Eesti majandus nagu maja, kuhu ei ole mõtet juurde panna ühtegi senti, sest see ei kasvata “firma” (Eesti riigi) turuväärtust. Aga aknad lasevad tuult läbi ning uks ei seisa korralikult ees. Julmalt öeldes on Eesti valmis. Jaapan sai “valmis” 1989. aastal ning pärast seda on nad üle elanud veerand sajandit stagnatsiooni. Mitmes valdkonnas on edu olnud muljetavaldav, kuid ühiskond kui tervik on vana, väsinud ning nõder ja nõdrameelne. See, et inimesed elavad puruvanaks, on heaolule koorem ja majandusele surmahoop – nad ei tarbi, ainult säästavad. Nad ei raja midagi uut, vaid püüavad säilitada, mis neil on. Neil ei ole kirge areneda ja kasvada. Turule kurki müüma Kümned tuhanded inimesed, kes on Eestist lahkunud ja töötavad välismaal, on peavalu mitte ainult seepärast, et nende side kodumaaga “uduneb”, vaid ka seepärast, et nad tarbivad mujal. Meil on varsti mitusada tuhat inimest vähem kui 10 aastat tagasi, ent me tahame suuremaid sotsiaalseid garantiisid kui siis... Me tahame tarbida, tarbida, tarbida. Aga: meil ei ole, mille eest seda teha, ning seda ka ei tule. Kiirlaen on justkui lahendus: piiks-piiks, ja asi ants. Kuid matemaatiliselt ei ole ju vähimatki mõtet laenu võtta – lihtsam on raha teenida kohe (mis on meie nõrk külg), kui maksta sama raha tagasi nt 60% intressiga, mis ei ole Eesti kiirlaenukontorites midagi erakordset. Imelik, et pärast kahtkümmend kaht iseseisvusaastat oleme ettevõtmisest tüdinud. Kahju. Lootkem, et see ei päädi taas Leningradi (nimekuju tahtlik) turul kurkide müümisega. Kui veel eelmisel aastal tundus see välistatud, siis praegu ei oska enam midagi arvata.