Kui riigis on midagi lahti, tuleb hakata kinni panema

Kuidas siis riik peaks praeguses olukorras käituma? Eesti riiki on vaja tervendada. (See on eestikeelne vaste sõnale „saneerima”).

Kui riigis on midagi lahti, tuleb hakata kinni panema (Vladislav Koržets)

Imelik riik on see Eesti. Täpsemalt aparaat, mis seda riiki juhib. Mul ei lähe kunagi meelest paari aasta tagused kurjad poliitikud, kes iga kriitilise küsimuse peale, kas me ikka saame nii palju kulutada avaliku sektori palkadeks jne, võtsid sisse kaitseseisundi ja ründasid erasektorit - riik peab olema konkurentsivõimeline!

Nüüd on süüdistused samad - erasektor on süüdi (maksud ei laeku!), et riigil ei jätku raha! Tõstame makse! Enam ei oska kohe midagi kosta. Peaaegu kõik ettepanekud olukorra parandamiseks on pigem rumalad. Kas me siis tõesti ei teadnud, et kui kulusid kõvasti kärpida, siis vähenevad oluliselt ka tulud?

Riik lüpsab erasektori kuivaks ja siis käratab: mis sa, Punik, korised, anna piima! Aga Punik on aher. Kui ei poputa, siis tuleb teine aher aasta otsa. Erasektor kärbib kuni kolmandiku võrra palkasid, sest tulusid ei ole. Riik tõstab aga oma töötajate palku…

Kuid mis siin ikka uriseda. Ettevõtja on nutikas. Küll ta leiab tee, kuidas suurendada tulusid ka ilma kulusid kasvatamata. Kui üks uks läheb kinni, leiab ta teise. Ellujäämiseks muud võimalust ei olegi. Tuleb teha kõvasti tööd. Tuleb vaadata, kuidas riigile võimalikult vähe makse maksta. Tuleb püüda iga hinna eest teenida maksimaalset kasumit - sest niikuinii peab arvestama riigi ootamatu karvase käega, mis võib väga palju ära võtta. Olgu tulumaksu tõusu, ettevõtete tulumaksu taaskehtestamise, kinnisvaramaksu, käibemaksu tõusu või koguni dividendide sotsiaalmaksustamise näol. Poliitikas töötab robinhoodlus väga hästi - võtad „rikastelt” ära (sest neid on vähe) ja annan „vaestele” (neid on palju ja nad valivad). Meil on juba vaikselt unustusehõlma vajunud ajad, kui Lenin seda kõike proovis. Aga välja ei tulnud suurt midagi.

Kapitalism võib ju surnud olla nende jaoks, kellele see ei meeldi. Kuid ta elujõud on siiski suurem, kui me arvata oskame. Inimesed armastavad raha. Pööraselt. Nii riigijuhid kui ka lihtrahvas. Ettevõtjad on ehk ainsad, kes julgevad endale ja ka teistele tunnistada, et raha on lahe. Ja kuna ettevõtjate loodu toidab kogu riiki nii töökohtade kui maksude näol, siis peaks neisse ka lugupidavalt suhtuma.

Viimastel aastatel muutusidki ettevõtjad kuidagi liiga riigisõbralikuks. Jah. Neil oli aeg-ajalt ebamugav, et nad teenivad liiga hästi ja peaks ühiskonnale rohkem tagasi andma. Nad tegidki seda, igaüks omal moel. Aga nüüd, kus pendel on teises otsas, on nad kurjategijad, kes kaotavad töökohti, ei maksa piisavalt makse ja on üldse vereimejad.

Mina usun siiski, et ettevõtjate hulgas on ka väga suur osa ühiskonna intellektuaalsest koorekihist. Inimestest, kes oskavad luua väärtusi, neid hoida ja kasvatada.

Riigijuhtide puhul on see tunne mul viimaste väljaütlemiste ja tegude valguses kõikuma löönud. Pensionireform lasti korstnasse ilma pikema jututa. Kuid see oli üks fundamentaalsemaid pikaajalisi majanduspoliitilisi strateegiaid, mis näitas riigijuhtide visioonäärlikku tööga hakkama saamist. Tsiteerides kunagist Vene peaministrit Viktor Tšernomõrdinit: tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati!

Kuidas siis riik peaks praeguses olukorras käituma? Eesti riiki on vaja tervendada. (See on eestikeelne vaste sõnale „saneerima”). Tuleb lähtuda sellest, et põhimõtted asjade ümbermängimisel oleksid selged, arusaadavad ja ühetaolised. Riik ei saa erasektorit lüpsta ja peedistada, sest see tekitab trotsi. Vahepeal oli see trots kadumas, kui ümbrikupalgad hakkasid kaduma isegi ehituses ja maksuvabadele piirkondadele isegi ei mõeldud vist eriti.

Kui praegune lähenemine jätkub, kus Eesti kõige suurem firma AS Eesti Vabariik on nagu firma firmas, mis poob seal, kus pole kedagi puua, ja laseb seal, kus pole kedagi lasta, oleme varsti jälle seal, kus me alustasime. Aga mis teha, sest nagu ütleb Koguja: ei ole midagi uut siin päikese all.