Janek Mäggi: minu unistuste Eesti on tänane Eesti!

Töö on paraku kõige meeldivam tegevus elus – sest ilma selleta on kõik erakordselt ebameeldiv.

Ma ei ütle, et mul ei ole unistusi. Mõned on. Sellised väikesed. Tahaks omandada mõne uue oskuse. On paar toitu, mille meisterliku valmistamise plaanin ära õppida. On raamatuid, mida ihkan lugeda, aga pole ette võtnud. Mõned (tervise)sportlikud mõtted on ka. Aga sihte ma ei sea, kulgen sünniga alustatud teel. Eestis.

Kui mõtlen Eestile, milline ta võiks olla või peaks olema, siis unistuste Eesti on minu jaoks olnud siin kohal kogu aeg. Minu unistuste Eesti ongi seesama Eesti, kus ma elan. Täpselt sellisena, nagu ta praegu on ja nagu ta kogu minu elu aja on olnud.
 
Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma olin näiteks 1982. aastal õnnetum kui nüüd või vastupidi. See on seesama maa, needsamad puud, põõsad, hooned, veekogud. Üksnes mõned kallid inimesed on lahkunud, kuid teised kallid on asemele sündinud. Ei ole see inimeste vahetuminegi nii traagiline. Me peame andma teed neile, kes alustavad meie järel.

Ka koonduslaagris saab õnnelik olla

1930. aastad tundusid kunagi kuidagi romantilised, kuigi aeg oli mustvalge – fotode ja üksikute filmilõikude järgi, mis sellest ajast säilinud. Markidel oli Pätsu pilt – see oli värviline. 1950ndad olid kuidagi punased – lippude järgi, mis plakatitelt ja maalidelt vastu lehvisid, ning 1970–80ndad kollased – luitunud filmikaadrite ja perepiltide, ka kartulikooreste soengute järgi.

Ometi, kui istuda paadis mõnel Eesti sisejärvel ja imetleda seda ääristavat pilliroo- ja puudepalistust, siis avastame, et viimase 100 aasta jooksul pole loodus palju muutunud. Kord on ta küll raagus, siis jälle lehes. Nagu Eesti riikki. Kuid lehed on sama rohelised olnud ka kõige punasemal või pruunimal või valgemal ajal. Ainult inimesed ja nendevahelised suhted muutuvad. Heldur Tõnisson ütles, et läheb ikka sinna, kus rohi on rohelisem. Kõige rohelisem on ta siiski seal, kus me oleme, elame ja hingame.

Inimeste muutumine mõjutab emotsionaalset ja sotsiaalset keskkonda kõige enam. Need, kes elasid Eestis aastal 1870, on kõik surnud. Ja need, kes elavad praegu, on aastal 2150 kõik surnud. Aga pilt paadilt oli sama 1870. aastal, on praegu ja ka aastal 2150. Unistuste Eesti on kohal igal ajal. Igavesti.

Inimestega on teine lugu. Geeniuste ja lurjuste osakaal ühiskonnas mõnevõrra kõigub. Olümpiavõitjaid on sündinud meil eri aegadel, kuid mitte igal alal. Kristjan Palusalu ja Erika Salumäe saavutuste vahele jäävad aastakümned. Ning kas olümpiavõit ise, see üürike hetk, ongi see kõige tähtsam? Kuulsusega kipub ju nii olema, et teed terve elu tööd, et kuulsaks saada, ja siis kannad elu lõpuni päikeseprille, et keegi sind ära ei tunneks. Protsess – tee – on palju olulisem kui saavutus ise. Elu lõpp-punkt (medal?) on surm. Ent palju olulisem kui sellesse jaama jõudmine, on olla teel – võimalikult nutikalt. Kas Eestil ongi vaja kogu aeg suuri eesmärke, mille nimel kogu rahvas higistab? Parem on lihtsalt olla. Normaalne. Mõnus. Alati ei pea selleks midagi tegema, et ennast hästi tunda. Võib-olla on aeg õnnelik olla käes?! Õnn (või õnnetus) ei ole hetkeemotsioon, vaid püsiv meele seisund. Roberto Benigni võõrkeelse filmi Oscari võitnud film Elu on ilus" (1997), milles ta ka peaosa eest kuldmehikese sai, näitab, et isegi koonduslaagris saab säilitada elujaatuse, ma ütleks isegi elurõõmu. Saab ja peab.

Mõni naabrimees on loll ka Rootsis

Meie unistuste Eesti kättejõudmine/kohalolek sõltub kõige enam sellest, kuidas me ise oma maasse ja rahvasse suhtume. Milline on meie endi sisemine kirg oma maa vastu. Ma ei usu kampaaniatesse, mis kutsuvad isamaad armastama. Armastust veenmise jõul võita ei saa. Ma usun püsivasse tundesse, et kõik see, mida see maa pakub ja on, väärib mind ja mina teda.

Kas meil ei ole siis laokil asju, mida ei saa paremaks teha? On. Nagu pole olemas kodu, kus on palju lapsi ja kõik on piinlikult korras igal ajahetkel. Mõnel nukul on pea otsast, mõni mõõk on pooleks murdnud ja isa ei ole seda ära parandanud. Mõni tuba on liiga väike, et sinna kaks meheks sirguvat poisinolki ära mahuks. Mõnel talumajal võib katus läbi lasta, aga koht ise on ikkagi suurepärane. Isegi, kui naabrimees lällab ja tõmbab sae käima laupäeva hommikul kell 5, ja naabrimutt karjub üle küla ka siis, kui võiks olla juba öörahu. Aga kindlasti arvab ka mõni rootslane, et tema naabrimees on loll mis loll – seetõttu ei tohi seal korrusmajades hilisõhtul enam duši all käia – torud häälitsevad ega lase magada.

Kaasaegseid me valida ei saa. Kodumaad aga küll. Londoni ööklubides võib isakandidaatide valik olla tõuparanduseks tõesti hurmavam kui Viljandis. Ja paraku on tõesti nii, et üks leiab oma koha Eestis, teine Rootsis, ning mõlemad on ühtviisi õnnelikud. Kuid enamiku jaoks on alati isamaa see, mille kamaral on magneti jõud.

Ideaalne kliima on loomulikult Eestis

Ma olen kaugel arvamusest, et Eesti on valmis. Aga see, et saame siin pidevalt midagi paremaks muuta, on lahe. Kõike muidugi ei saa. Aga isegi Eesti ilma pean ma ideaalseks. Paar nädalat sooja suve on piisav, et mõnusalt puhata. 30neses või isegi 40neses leitsakus tööd teha – see lihtsalt ei tule välja. Töö on paraku kõige meeldivam tegevus elus – sest ilma selleta on kõik erakordselt ebameeldiv.

Käisin reedel endise ministri, ettevõtja ja Tallinna Lastehaigla pikaaegse toetaja Tiit Kõuhkna 70. sünnipäeval. Seal oli palju temaealisi väga väärikaid mehi, kes on heas vormis, kes tegutsesid edukalt nõukogude ajal ja tegutsevad ka praegu. Noorema mehena võin kindlalt öelda, et tugevad liidrid on head liidrid igal ajal. Poliitikast ja isegi riigikorrast ei sõltu õnn peaaegu üldse. Koonduslaager pole Eesti kunagi olnud, pigem puhkekodu. Ka pärisorjuse ajal.

Minu jaoks on Eesti ideaalne maa. Kui mulle siin midagi ei meeldi, siis ma püüan seda muuta. Kui valitsejad tunduvad rumalad või ahned, ütlen ka selle välja. Ma kasutan oma häält, käsi ja jalgu, et mitte lasta Eestit umbrohtuda. Aga isegi umbrohu vohamise ajal arvan, et midagi paremat siiski pole. Ma ei unista paramast Eestist. Eesti on minu jaoks nii hea, kui hea olen mina Eestis ja Eesti jaoks. Me saame hästi läbi – Eestiga.