Janek Mäggi: "Kingitustega on nii ja naa"

Kui keegi midagi kinni maksab, siis on probleem vaid siis, kuid seda pakutakse vaid ühele ajakirjanikule ja väljaanne ei tea seda.

1996. aastal viibisin Äripäeva ajakirjanikuna 10 päeva Ida-Euroopa pangandusajakirjanikele korraldatud koolitusel Frankfurdis, Saksamaal. See oli minu elu esimene reisis pärisvälismaale (NSVL oli läbi sõidetud ja Soomet ning Rootsit enam välismaaks ei peetud).
Kingituseks sain kaasa hunniku pangandusalaseid raamatuid ning koolituse maksis kinni Saksamaa suurim pank Deutsche Bank. Lõunad olid kõik erinevates institutsioonides, sealhulgas Euroopa Keskpangas. 15 Ida-Euroopa ajakirjanikku said lõunatada ja veini juua (sic!) väga tähtsate tegelastega. Õhtud olid hästilõhnastatud kallites ülikondades pangahärradega kampsunites ja kulunud teksades ajakirjanike jaoks eriti lõbusad. Imestasin, toona 23-aastasena, kuidas neil selleks niivõrd palju aega oli.
Kaks päeva veetsime Euroopa panganduskonverentsil, kus nägin paari meetri kauguselt Helmut Kohli, kes oli siis liidukantsler. Istusime lõunasöögil kõrvuti laudades (lauas oli muidugi 20 inimest). Noorele ajakirjanikule avaldas see kõik sügavat muljet. Ainus eestlane peale minu oli konverentsil toonane Eesti Panga president Vahur Kraft. Ta õpetas mind hallitusjuustu sööma. Selle reisiga õppisin väga palju. Kõik oli kinni makstud. (Abikaasale ostsin vist pisikese kingituse ja selleks kulus kogu minu raha.) Kirjutasin reisist Äripäeva mitu lugu. Ja paljud detailid elavad asjus siiani. Loomulikult oli see puhas korruptsioon (ehk osavate PR-meeste vandenõu ja salakavalus — mis Deutche Bankile rahas siiski midagi tagasi ei toonud — ta oli lihtsalt sotsiaalselt vastutustundlik ettevõte).
Pool aastat pärast reisi töötasin juba ise pangas. Harisin ajakirjanikke. Aitasin laiendada nende silmaringi. Korraldasime näiteks reisi Peterburgi, et tutvustada panga plaane Venemaal. Loomulikult maksime reisi kinni, sest muidu ei oleks meediaväljaanded leidnud võimalust tulla. Ja ausalt öeldes ei olegi selles midagi imelikku, sest ajakirjanik on loomult sõltumatu ja isepäine. Ajakirjanikule ei saa midagi ette kirjutada, isegi kui väga tahaks.
Kui keegi midagi kinni maksab, siis on probleem vaid siis, kuid seda pakutakse vaid ühele ajakirjanikule ja väljaanne ei tea seda. Kui pank pakkus võimalust Peterburgi pangandusega tutvuda, said kutse kaasa tulla kogu Eesti meedia (ja ka välispressi kohalikud) esindajad. Ajakirjanike reisid on reeglina tööreisid ja sellest sünnivad reeglina lood. Peterburi reisist ilmus Eestis palju lugusid, kuid ka üle leheküljeline lugu Kauppalehtis (sic! eetiline Soome meedia!). Uudis oligi, et Ühispank tahab laieneda Venemaale.
Pärast panka hakkasin juhtima suhtekorraldusbürood. Oleme saatnud ajakirjanike Lätti, Leetu, Tšehhi, Soome, Rootsi, Venemaale, Koreasse, jne. Kurioosseim oli lugu, kui nõustasime naftafirmat Yukos: Paavo Kangur kirjutas Eesti Ekspressi hiljem loo, kuidas ta meie korraldatud naftaväljade külastamise pärast Kapo poolt ülekuulati.
Kõik reisidel käinud on lugupeetud ajakirjanikud ja pole kunagi mingisuguseid ülistuslugusid kirjutanud. Ikka nii, nagu asjad on paistnud. Muidugi on igal tööl taga huvid, kuid ettevõtete (või organisatsioonide, riikide jne) huvide kõrval on alati ka avalik huvi. Soov saada rohkem teada. Ja ka siin käivad huvid käsikäes.
Ajakirjanik, keda väljaanne lähetab, on väga tugeva sotsiaalse kontrolli all. (Teistel on ikka veidi kade meel ka, kui keegi kuhugi minna saab!) Kui ma Soome firma Sampo kutsel Helisingis ajakirjanikuna nende tippjuhtkonda intervjueerimas käisin, vaatasid toimetajad lugu minu meelest isegi liiga kriitiliselt — toimetused püüavad sageli olla eetilisemad kui Jumal ise.
Mida ma tahan öelda? President Toomas Hendrik Ilvese kõne meediakonverentsil oli mõjus ja läbimõeldud. See oli filosoofiline ja kohati ka õige. Kuid mõnede väidete tõesus on kaheldav. Ma lausa väitleks vastu.
1) Kolm-neli ajakirjaniku palka saav riigikoguliige reisib võõra raha eest nii et tapab. Edetabeleid ikka aeg-ajalt ilmub. Reiside kasutegur ühiskonna jaoks ei ole kindalasti suurem kui ajakirjanike Moskva reisi oma.
2) Kingitustega on nii ja naa. Kui me korraldame mõnele toiduainetetööstuse firmale pressikonverentsi, siis alati kingime tooteid kaasa. Ajakirjanik ei pea võtma, aga võib. Sellest tema loo tonaalsus ei muutu. Kuid kingituse mõju sõltub isikuomadustest. Näiteks ühel pressikonverentsil juhtus nii, et üks Äripäeva ajakirjanik keeldus kingitusest viidates eetikale, teine jälle võttis. Kingitus oli emotsionaalne ja maksis kindlasti alla 100 krooni. Minu meelest võib väikeseid kinke vastu võtta juhul, kui nende väärtus on tühine (pastakad jms, aga ka kinkija omatoodangu näidised — nt Leiburi leib jne) — nii on ka lääne tippmeedias. Osa ajakirjanikke viivad kingitused toimetusse. Nagu president ei võta kuninganna kingitust isiklikult endale, kuid võtab selle siiski vastu. Vastupidi oleks piinlik ja solvav — endale jätta või mitte vastu võtta. (Olen käinud Buckinghami palees kuninganna Elizabethile tehtud kingituste näitusel — see on riikliku tähtsusega kollektsioon!)
3) Kuigi üksikud ajakirjanikud võivad olla kurjad, ebaõiglased, vastikud, nahaalsed jne, on meedia tervikuna aus, avatud ja õiglane. Kui Ekspress Grupp võtab hoiaku, siis Eesti Meedia mitte, ja vastupidi. Konkurents distsiplineerib. Nagu poliitikaski. Ajakirjandus ei omagi mingit võimu — ajakirjandus on kanal, mille kaudu inimesed (nt poliitikud) oma võimu teostavad. Tegelikult ei loe palju, mida arvab üks või teine ajakirjanik, loeb kuidas meedia tervikuna asjast aru saab. Kui üks ajakirjanik kirjutab, et „Ilves on siga“, siis teine küsib kohe „On või?!“. Avalikkus otsustab oma tõe selle järgi, mis mulje talle asjast jääb. President on võtnud lihtsalt mõningaid lugusid meedias liiga isiklikult. Minul on küll mulje, et Ilves on ikkagi Ilves. Vähemalt Eestis.