Janek Mäggi: Elu peab olema fun, töö on lollidele! Tulevik on mustade päralt!

Tallinna Raekoja platsile rajatud moodne park, kus kasvavad alates reedest leht- ja okaspuud ning palju lummavaid taimi, tekitas osas linnakodanikes väikese jahmatuse: kas tõesti on tõeks saanud kunagine väliseestlaste hirm – Raekoja plats on rohtu kasvanud ning seal karjatatakse kitsi?

Või hakatakse kunagisel turuplatsil ning veel 1970-ndatel autode parkimiseks kasutatud Eesti tähtsaimal väljakul peagi ka kartuleid kasvatama?

Eesti linnaruum tahab inimesed tuua mullale lähemale. Trendikas on sõita jalgrattaga, isegi kui see pole mugav – nt lipsu ja ülikonna või kitsavõitu seeliku tõttu. Ratas võib olla ka elektriga, veereda võib ilma kiivrita ning üle lonkivate jalakäijate varvaste – säragem ja õitsegem! Tuju peab olema kogu aeg laes: kurvameelsetele, masendunud või väsinud ja tüdinud inimestele ei ole päikese all kohta. Elurõõmu allikas on huvitav, mitmekesine ja meeleolukale ajaviitmisele keskendunud (era)elu.

Viis erinevat prügikasti, veganiõlu ja 100% taaskasutatud tualettpaber, mille karedus lubaks temaga hööveldamata prill-laua siledaks nühkida, on nüüdisaegse linnainimese ellu vääramatu jõuga saabunud mõnu. Õige (läbi)põlemistemperatuur peaks viima pintsaklipslased (milline vanamoeline ja hunnitu sõna!) õnnele lähemale isegi siis, kui maailm, mis nende ümber on, mõjub kunstlikult ja oma mustvalguses meelelahutuslikult.

Igale põlvkonnale oma
Igal põlvkonnal olnud soov kehtestada omad arusaamad, mis on cool – mida tuleb süüa, kellega elada, kellega pidutseda, millist sporti ja kui sageli tuleb teha, mida mõelda ja kuidas öelda –, nii et sa kuuluksid edukate inimeste hulka, kuuluksid ühiskonna eliiti. Et sa paistaksid lahe, teeniksid hästi raha, investeeriksid nõnda, et Äripäev seda märkab, ja saaksid lõõgastuda nii, et see tõstab sinu enesehinnangu kõrval ka sinu ühiskondlikku staatust – sa saad endale kõike lubada. Klubisse kergitab inimese mitte see, mida ta teeb, vaid see, kuidas ta elab. Isegi siis, kui tal selleks raha ei ole.

Minu põlvkonna inimesed taotlesid veerand sajandit tagasi sarnaseid asju, kuigi veidi teise nurga alt. Moodne oli elada Tiskres, töötada või vähemalt raha hoida Hansapangas, saada ruttu rikkaks ja edukaks, paista teistest targem, tublim ja säravam. Nüüdseks on toonased kreedod tuhmunud ning eduetalonide väärtused saanud ehedaks: kes elab maal ning kasvatab tomatite kõrval ka kõrvitsat ja peeti; kes püüab doktoriks saada; kes kasvatab taas või alles esimesi väikeseid lapsi ja mõtleb, et võibolla peaks hoogu maha võtma.

Avalikust ruumist kajab ja on ka varem kajanud kõige enam: elustiil on palju tähtsam kui elu ise. Väline annab enesekindlust ja varjab hästi sisemist tühjust, mille peitmisega tuleb suurt vaeva näha. Miks muidu keskenduvad Euroopa Liidus suur osa riike debattidele, mis elu kodumaal paremaks ei muuda, aga mille üle saab pööraselt vaielda ja tülligi minna?

Peaaegu igaüks on vaene
Kõige selle taustal tundub kohatu rääkida, et Eesti majandus on languses ning 5% elanikkonna käes on 50% varadest. 95% inimestest on Eestis vaesed ning peavad leppima sellega, et hooliv linnavalitsus näitab neile, et puud on siiski olemas ja lilled on tõepoolest ilusad. Raha maale vanaemale külla sõiduks ei ole, vanaema on juba taevasse jõudnud ning maagi on ammu-ammu maha müüdud, puudest on saanud hakkpuit ja ainus mõte, mis peas vasardab, on: kuidas saaks ometi korragi kohvikusse minna, sest laenuintresside röögatu kasv on röövinud viimase kui sendi. Mis sa siis ikka teed – sõidad isikliku ratta või tõuksiga Reakoja platsi, istud ajutises pargis ja mõtled oma uhkes vaesuses: elu on ilus!

Tulevikus ei ole muidugi enam ka rohelisi inimesi, on mustad. Need, kes mõtlevad ainult sellest, kuidas olla võimalikult mulla moodi, mulla värvi ja mulla maitsega. Inimene on ikkagi mullast võetud ja mullaks peab tema saama. Ei mingisugust progressi. Kaasaegne maailm ei vaja inimest, sest inimene ei vaja maailma. Ta tahab ja peabki maailma säästma ja maailma enda eest päästma.