Janek Mäggi: "Eesti mehe töö on mehetöö!"

Naiste ootused mehele on liiga kõrged, nad on sunnitud olema (üli)edukad, ja kui nad seda pole, langevad nad hukkamõistu alla.

Juba teine Eesti Tervise Fondi korraldatud konverents «Mehe tervis» ehmatas avalikkust mitmete faktidega, mis panid inimesi mõtlema, kaasa mõtlema ja vastu vaidlemagi. Õnnetustes hukkub üle nelja korra rohkem mehi kui naisi – mehed on hulljulged riskijad, ja sageli annab julgust alkohol.
Mullu lõpetas kõrgkooli ligi kolm korda vähem mehi kui naisi – mehed on Eestis palju rumalad kui naised, keskmiselt. Mõned mastimännid muidugi on, aga võrreldes tarkade ja intelligentsete naistega on nende osakaal ühiskonnas punase raamatu vääriline.
Ja tagatipuks: Eestis on iga 100 mehe kohta 117 naist; murdekoht on 35 eluaastat – pärast seda on mehi vähem ja vähem ja vähem. Ja need kes on, joovad palju, ei tee sporti ning saavad kas infarkti (see on ka mastimändide probleem) või tapavad ennast purjus peaga näiteks autot juhtides lihtsalt ära. Margus Punabi kinnitusel ongi õrnem sugupool mees – bioloogiliselt elab ta keskmiselt kaks aastat vähem kui naine.

Mastimändi raudteejaamast ei leia

Eesti häda ei ole sugugi see, et naised poleks tulbid, ilusad, kihvtid – vinged ühesõnaga. Kuid eluaegseks õnneks on siiski enamikul inimestest tarvis peret ja lapsi. Selleks, et ühiskonna sotsiaal-ne tervis oleks hea, vajab ühiskond väärtusi, mis aitavad meil õnnelikud olla pikaajaliselt, ja kui me seda ei ole, siis õnnelikuks saada.
«Mehe tervise» konverentsil tegin ettekande, kus selgitasin mitmetele uuringutele ja faktidele toetudes, et ootused mehele on liiga suured, nad on sunnitud olema (üli)edukad, ja kui nad seda ei ole, mõistetakse nad hukka, nad langevad depressiooni ning tapavad end kas töö või depressiooniga ära. Leidsin, et selleks ei ole põhjust – sest mehi on ühiskonnale väga vaja.
Paljudele naistele siiski mehed meeldivad. Kuid naised, kes liiga kaua «ootavad», ent ometi tahavad meest (ja lapsi), ei pruugi enam sobivat (mastimändi) leida. Sest need, kes on sobivad, on kinni, ja need mõned üksikud, kes ringi vaatavad, on üldjuhul siiski kellegagi seotud (kuigi suhe on ebarahuldav) või lihtsalt täielikud jobud, nagu Priit Pullerits Arteris lahkas.
Siit tuli ka see kujund, et rong on läinud, mis osutus tahtmatult muljetavaldavalt võimsaks – tagasiside järgi on Eestiski naisi, kes istuvad raudteejaamas ja ootavad ja ootavad rongi, ning kui keegi ütleb, et see rong on läinud, küsivad: kuidas nii, mul on ju pilet!
Täpsustuseks vaid niipalju, et see rong, millest mina rääkisin, ei ole muud kui tubli ja normaalne mees, kes pole veel teisel või viiendal ringil, ja kellega väärikas naine soovib lapsi saada.
Imelik, et paljud naised pahandavad, kui mehed võtavad endale uue, neist noorema naise, aga nad ei pane tähele, et väga tihti nad võtavad endale kellegi teise (vana) mehe. Sellest, et naised teistelt naistelt mehi ära võtavad, ei räägita. Halb on mees.

Kahju, et selleks meest on vaja

Muidugi võib õppida ja töötada nii kaua, kui inimene tahab. Ja kui tuleb tunne, et tahaks peret vms., siis luua endale sobiv mudel, nagu kirjutab Mihkel Kunnus Sirbi loos «Sarvedega peremudelid ehk võrdõigusluse õnnetusi». Ja kui ei tahagi meest, siis on veel kõige lihtsam – nagu paljud naised väidavad.
Filmis «Coco enne Chaneli» puistas Coco mõtte, et armastuse juures kõige parem osa on seks: kui selleks ainult meest ei oleks vaja.
Ühiskonnas, kus targad, tublid ja edukad naised näevad mehe ainsat funktsiooni füüsilises armastuses (Cosmo põlvkond), ei ole meestele kuigi motiveeriv mitte ainult suhtes olla, vaid ka üllamate eesmärkide nimel pingutada.
Kuna naiste seksuaalselt aktiivne aeg on meestest kuni kümme aastat lühem, siis ei ole ka selle «töö» jaoks lõpuks meest vaja. Abielulahutuste oluline põhjus pole mitte meeste järjekordne armumine, vaid eriti pikaajaliste suhete puhul naiste huvi kadumine seksi vastu (oma kauase partneriga). Eestis lahutatakse proportsionaalselt kõige rohkem üle 20 aasta kestnud abielusid. Selleks, et suhe kestaks, peab iga päev selle nimel töötama – nagu teevad seda (noored) armunud – kino, teater, kohvik, reis, kink ja lill.
Briti naistearstid manitsesid hiljuti naisi, et (füüsilistel põhjustel) on parim aeg lapsi sünnitada 20.–35. eluaasta vahel – kuid praegune mood kipub olema, et lapsed sünnivad 35.–45. eluaasta vahel, kui (naise) terviseriskid on väga suured.
Mina, 36aastane mees, arvan, et kui Jumal elu ja tervist annab, on kõige põnevamad aastad elust ees. Kuid näen ka, et arusaamad elust, mis olid mul 10 aastat tagasi, on muutunud. Me tarbime kõik koos iga päev ära 24 tundi oma elust, mida me enam kunagi tagasi ei saa. Ma ei saa enam minna esimesse klassi, see rong on läinud. Ja kuigi elud on väga erinevad ning imesid juhtub palju, on üsna selge ka see: me sureme ära – naised keskmiselt 79aastaselt, mehed keskmiselt 68aastaselt. See on viimane rong, mis läheb.
Kuid: mehed, kui teil on kõrgharidus, te elate keskmiselt sama kaua kui naised – harige ennast (ülikool on tervislik), ärge jooge (liiga palju), tehke sporti (et ihu oleks virge) ning armastage oma naisi (siis nad ehk mõistavad meid paremini)! Loodan, et see ei kõlanud ähvardavalt – äkki teevadki nii…