Janek Mäggi: Avasta Eesti aarete saared!

Põnevaid puhkamisviise ja tegevusi on palju, kuid me peame lihtsalt nende seast üles leidma need, mis just meie hingele kõige enam kosutust pakuvad. Eesti on põnev. Eesti aarete saared väärivad avastamist igal juhul.

1980ndatel tundus Eestis (puhkamine) igav, sest kinniste piiride tõttu veetsime suurema osa vabast ajast kodumaal.
Vennasvabariikides oskas põnevust näha pigem vähemus. Kui sai vabalt ringi rändama hakata, ununes Eesti korraks päris ära. Nüüd on kodumaa peale pikka pausi (viimati vist samal moel 30ndatel) jälle väga armas – koht, kus olla ja aega veeta.
Möödunud nädalal purjetasime koos sõbra perega Piritalt Pranglile. Saared on mind alati võlunud. Eestil on üle 1500 saare, üks põnevam kui teine. Kuna ma polnud Pranglil kunagi varem käinud, oli idüll ootamatu – ja lummav. 1848. aastal rajatud kirik on muinsuskaitse all – külamees Endel, kes oli just ühe Eesti meediaettevõtte piknikurahvale hoonet näidanud, selgitas elavalt, et juba 2,5 aastat on saarel oma kogudus ka. Kirikuõpetaja käib mandrilt. Möödunud sajandi 20ndatel elas saarel koguni 600 inimest. Nüüd on püsielanikke 100 ringis. Paar peret peab veel lehma, nõukogude ajal oli neid rohkem. Ja kool on, kuhu mandrilt mõned ulakad lapsed internaati saadetakse – sest saarelt ei saa omatahtsi niisama lihtsalt putku panna. Selle jutu peale meenuvad vanad ajalooraamatud ja legendaarsed lood saarele sattumisest ja sealt pääsemisest, mis tundusid olevat jäänud minevikku. Kuid võta näpust.
Endel on lahke mees. Võtab meie kaks peret koos 7 lapsega oma inimveoks kohandatud kastiautosse, näitab küla, viib looduliku maagaasi kohta, viskab nalja, et Pranglil on oma „Igavene tuli“ ja põleb see tõesti, kui tikust tuld tõmmata, räägib elupõlise saarlasena kohalikust eluolust ja soovitab ruttu tagasi tulla. Kuigi meie paatkond jääb saarele vaid mõneks loetud tunniks, tahaks tagasi jah. Äge on. Väga.
Eelmine neljapäev oli üks väheseid mõnusid suveilmu, mis selliseks pikaks purjetamiseks sobis – kokku sõitsime Piritalt ümber Aegna Pranglile ja tagasi umbes 8 tundi ning mõõdetud sai 30 miili. Tagasiteel oli tuul tõusnud, laine oli paarimeetrine ja paar väiksemat last – paariaastane ja viiene – oksendasid. Kuid see käib meresõidu juurde. Täispurjedel tagasiteel oli kiirus üle 6 sõlme, mis merelembese sõbra kinnitusel on päris kõva sõna.
Pirita sadamas seisis purjekatamaraan Priius, millega Marko Matvere ja Jaan Tätte oktoobris ümbermaailmareisile lähevad. Mõtlesin vaikselt, et üks päev oli ka päris pingutav – aga poolteist aastat?! Peab ikka tahtmine olema!
Tundidepikkusest tekil istumisest punetava näoga hilisõhtul koju jõudes tegime perega sauna – külm puges vaatamata suusajopele, millega mul on õnnestunud isegi -33 kraadises pakases suusamäel olla ja mitte ära külmuda, kõvasti nahavahele. Voodisse heites õõtsus voodi samuti kui purjekas. Või oli see minu pea, mis seda tegi?
Juba laupäeval tulin veidi suurema „paadiga“ Hiiumaale Sõru Jazzile. Hiiumaal olen käinud igal suvel, sest vanaema õde elas siin. Jazzil olen teist korda. Hiiumaal on avastamisrõõmu vähem, aga äratundmisrõõm suurem. Kuigi sellel aastal on neil, kes telgiga, päris ekstreemsed olud – külm ja vihm – õnneks mitte eriti sääski nagu Lõuna-Eestis. Sõru paadikuur on aga rahvast täis – ja jazzivad. Ilm seda ei takista, pigem soosib – pole rannakiusatust või muud sellist. Tiit Laja ja Guido Kanguri korraldatav jazzipidu annab tunde, et Eesti elab – ja oskab kõige paremini eestlaste meelt lahutada.
Mõni aasta tagasi mõtlesin, et kuna Eesti saarestik on niivõrd rikkalik (eriti kui võrrelda Lätiga, kel ühtki meresaart polegi!), peaks püüdma igal suvel avastada enda jaoks mõni uue Eesti saare, kus varem pole käinud. Ja vähemalt üht, mis on andnud põhjust tagasi tulla, taaskord külastada.
Ma ei ütle, et Stockholmi skäärides mootorpaadiga ringi sõita oleks vähempõnev. Või et kui raha pole, siis käib puhkamiseks Eesti ja näiteks tema saared küll. Pigem tundub, et puhates on hea kogeda nii uut kui ka head vana, mõlemad võimaldavad lõõgastuda.
Põnevaid puhkamisviise ja tegevusi on palju, kuid me peame lihtsalt nende seast üles leidma need, mis just meie hingele kõige enam kosutust pakuvad. Eesti on põnev. Eesti aarete saared väärivad avastamist igal juhul.