Praegune kord sunnib riigikogulasi raha raiskama

Mul oleks väga hea meel, kui kõik riigikogu liikmed tunneksid, et nad saavad õiglast palka, et nad ei peaks silmi maha lööma, kui nad vajavad toimetulekuks kuluhüvitist ning saaksid sõita just sellise Lexuse, BMW, Skoda, trammi või taksoga, mis neile kõige rohkem meeldib.

Et nad ei peaks alailma avalikult aru andma, miks nad liisivad autosid, mille juhtimisõigust neil ei ole. A bitter pill to swallow!

Riigikogu on Eesti avaliku halduse kuldliiga. Sa oled jõudnud absoluutsesse (poliitilisse) eliiti, ning sind koheldakse nagu närust peni, kes käib naabri koera kausist supikonte näppamas...

Empaatiavõimetu ühiskond, kes ei suuda oma sangareid vääriliselt kohelda. Tõesti. Kellele see saamahimu ja kadedusussi kõrvutamine meeldib? Saamahimu sunnib häbenema, kadedususs teeb hinge täis. Õnnetu on poliitik, õnnetu on rahvas. Me peame midagi ette võtma.

Vaene võib kekata, kui ta midagi saab. Rikas peab käima mööda seinaääri. “Räuskav” rikkas leiab oma võlla kiiresti, kui pööbel saab selle talle valmis panna. Möödunud küüditamise aastapäev on kinnituseks.

Kuluhüvitiste ja autode peamine probleem on, et praegune uskumatult jabur kord sunnib riigikogu liikmeid raha raiskamisele. Ükskõik, kas käsitleda kuluhüvitist kui saadiku palga osa (sa pead kogu palukese kätte saamiseks püüdma võtta piisavalt kalli auto), mis juhul raiskad oma raha; või priiskav lisahüve, mis juhul raiskad maksumaksja kukrust.

Nagu näha, on saadikud erinevad. Mõni saab aru, et kõik mis võimalik tuleb sisse cash’ida ning isegi kui mõni ajakirjandusväljaanne veidi ruigab, läheb see mööda ja ununeb samas, kus see ruie sündinud on. Teised jälle sõidavad trammiga ja ei võta midagi. Kannatavad hambad ristis või mitte, aga tahavad ennast näidata õilsamana. Kuid kas nad on? Äkki just selles on paras annus variserlikku kurjust – mina olen “õige”, aga need stalnuhhinid on kaabakad! Mina ei ole selline!

Mida siis teha? Hääd riigikogu liikmed! Lisage esinduskuludele kohased riigimaksud (me ju armastame eranditeta maksukorraldust!) ning makske endale see lisaboonus välja. Siis ostavad kindlasti mõned teist säästlikuma auto, mõned, kes ei ole julgenud osta, ostavad aga esimese. Ausus on ilus asi. Veetlev.

Kellel lisaraha vaja ei ole, annetage mõnda heategevusfondi. Nt Vähiravifondi “Kingitud Elu” või Tallinna Lastehaigla Toetusfondi, mis mulle on südamelähedased. Alati sobib ka kirikule anda. Nt Narva Aleksandri Kiriku väljaostuks võlausaldajate käest, milleks ei kirikul ega riigil raha ei ole. Häbilugu on ju seegi. Peame selle Eesti kuidagi häbiurust välja tirima.

Ma ei ole kunagi hinnanud inimesi, kes tahavad end näidata teistest mäekõrguselt vooruslikumana. Vooruslikum olla on imeline, aga sellest kuulutada – labane. Võibolla oleks tore, kui riigikogu liikmed muudaks suhtumist ja ütleks: tõesti, see senine kord on toretsev, halb, nurkasuruv, kasuahnuse ja võltspühaduse köiel kõndimine ilma julgestuseta?!

Pühadeaegselt sobib lõpetada evangelist Luuka kirja pandud, Jeesuse räägitud tähendamissõnaga: „Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.”

Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!” Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.”

Paraku on mõni automees tölner ja mõni autotamees variser.