Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Eesti tervishoidu ongi seni kätel kantud"

374
02.11.09, Õhtuleht, Janek Mäggi: "Eesti tervishoidu ongi seni kätel kantud" Praeguses Eestis maksabki arstide töö (kahjuks) vähem. Selle paratamatusega tuleb leppida.

Kui tulud langevad, lähevad läbi ka närvid. Arstidest saan ma aru – aastaid oli kogu tervishoid alarahastatud ja nüüd, kui asjad tundusid enam-vähem paigas olevat, hakkab kõik allamäge minema.
Ometi on tervishoiutöötajate palgad viimastel aastatel kasvanud hüppeliselt – Eesti keskmisest oluliselt kiiremini. Kui võrrelda ühiskonna teiste sfääridega, siis olukord on pigem hea. Edukate arstide tasud on väärikad ja elu elamisväärne.
Seepärast ei tahaks kuidagi nõus olla väitega, et pärast 6% kärbet muutub kogu süsteem ebastabiilseks ning järjekorrad peaksid pikenema kuude võrra. Ettevõtluses tuleb inimestel senise sissetuleku säilitamiseks teha sama raha eest lihtsalt rohkem tööd – kuna see töö maksabki vähem. Ja praeguses Eestis maksabki arstide töö (kahjuks) vähem. Selle paratamatusega tuleb leppida.
Ettevõtluses koondati ära kahte tüüpi inimesi. Need, kellel ei olnud enam (piisavalt) tööd ja need, kes said liiga palju palka (selle eest, mida nad tegid). Mõned neist oleksid jäänud tööle, kui nad oleksid nõustunud tegema «midagi veel» või kui nad oleksid nõustunud palgakärpega. Sest kui tööd on võimalik edasi müüa väiksema raha eest kui seni, tuleb teha muutusi ka töö tasustamises.

Väga väike kärbe

Tervishoid ei erine siin ettevõtlusest millegi poolest, ainult et ettevõtluses on tulud viimase aasta jooksul vähenenud mitte 6%, vaid sageli 50%. Ja töötasu koos lisatasudega ei ole kukkunud mitte 12%, vaid nt 20 või ka 30%. Sellel taustal võib öelda, et tervishoiusüsteemi rahastamine on (olusid arvestades) ka sellel aastal oluliselt paranenud. Teistega võrreldes. Vastus küsimusele, millise raha eest on Eesti ühiskond võimeline tervishoiuteenust tarbima, on lihtne – kõik raha, mida me suudame tervishoidu suunata, me ka suuname. Ja järgmisel aastal on seda lihtsalt 6% vähem kui sellel aastal.
Kuna olukord on selline, siis tulebki kärpida. Teatavat ebaefektiisust on igas meditsiiniasutuses. On ameteid, mida võiks ühendada. On inimesi, keda võiks koondada. On palku, mille eest tehakse liiga vähe tööd. Veidi saab kokku tõmmata kindlasti ka nii, et kvaliteet ei kannata karvavõrdki.
Ettevõtluses on palgad langenud, priiskamised lõpetatud ning ei ole midagi halba juhtunud. Teenuse kvaliteet on hoopis paranenud, sest konkurents on tihe.
Teine küsimus on: kas eestlased jäävad ravita? Sellesse väitesse on sisse programmeeritud vale eeldus. Et eilne, buumiaegne palk, on õiglane ka täna. Ei pruugi olla. Ettevõtluses juhtus ka, et paljud inimesed ütlesid: kui palk väheneb, siis teen ka vähem tööd ning nad koondati. Sest töö oli vähem väärt. Või vastupidi – raha väärtus tõusis. 20 000-kroonine palk 2007. aastal oli vähem väärt kui 19 000-kroonine palk praegu.

Rohkem tööd

Muidugi peab ühiskond oma arstidest hoolima. Aga arstid peavad hoolima ka ühiskonnast. Arvestama sellega, kus nad elavad ja tegema oma tööd südamega. Kes tahab ära minna, võib minna. Kedagi, kes täna äris oma töökohalt lahkuda tahab, kinni ei hoita. Sama hea inimene on reeglina ukse taga. Ja kui ta veel ei ole sama hea, siis ta tahab ruttu selleks saada.
Tervishoiusüsteem peab pürgima nagu iga teine eluvaldkond, mis teenust pakub, efektiivsuse, kvaliteedi ja kättesaadavuse poole. Ja nagu igas äriettevõttes on ka meditsiiniasutuses küsimus pigem selles, et tahaks paremini ja paremini (mis on normaalne ja iseenesest mõistetav soov), kuid turuolukord on võitluslik.
Tervishoiul on siiski olemas tänuväärne turg (haiged inimesed, keda on vaja ravida ja kes tahavad, et neid ravitakse), mis ei lõpe otsa. Paljud firmad kaotasid kriisiga koguni 80% või 100% turust ning läksid pankrotti. Haiglatega seda naljalt ei juhtu.
Ometi – kriisi ajal tuleb mõelda ka sellele, kas süüa ära midagi, mis on mustadeks päevadeks tallele pandud. Efektiivsuse kõrval on väga tähtis ka stabiilsus ning ühiskonna jaoks eluliste teenuste kättesaadavuse tagamiseks tulebki sageli peale maksta. (Mis on põhjus, miks neid ei saa müüa erakätesse.) Praegu tuleb teha mõlemat – parandada efektiivsust ja kulutada (kas või tuleviku arvelt) raha selleks, et süsteem toimiks.