Janek Mäggi, "Lapsed ei taha ainult kommi"

Olen paaril varasemal jõuluajal suhelnud töö tõttu lastekodudega ja kasvatajad on rääkinud: nii imelik, et meile kiputakse head tegema peamiselt jõuluajal ja sageli tuuakse kommi.

Osas lastekodudes pidi mõnikord olema isegi väike kommiuputus – lapsed ei jõua neid ära süüa (ja ega peakski). Vajadusi on aga palju ja läbi aasta.

Usuvaba riik

Jõuluajal ärkab ellu ka kirik. Jeesuse sünnipäeval tuleb paljudele meelde, et nüüd peaks tegema midagi head. Härdus toob pisara silma ka kõige suuremal variseril, tölneril või lihtsal patukotil, kes usust midagi ei tea.

Meie loomusus on vastuoluline – mõni ütleb end uskuvat, mõni ütleb end mitte uskuvat –, kuid mida keegi südames tegelikult tunneb, me ei tea ega saagi teada. Kui keegi oma südame salajasemad mõtted avalikkuse ette toob, saab ta poolelt publikult hukkamõistu osaliseks, teine pool ehk mõistab, kuna on midagi sarnast kogenud.

Eesti põhiseaduses on kirjas usuvabadus. See on meie õnn. Ma võin uskuda keda ja mida ma tahan, ilma et keegi võiks mulle peale suruda, mida ma pean uskuma või mitte uskuma. Keegi ei pea usukuma Jeesusesse, kui ta seda ei taha. Aga kui ta tahab, ei saa keegi seda keelata.

Eestis on usuvabaduse tõlgendamisega mindud liiale – osa inimesi leiab, et usuvabadus tähendab seda, et Eesti on usuvaba riik –, kus mitte keegi ei usu või ei tohi uskuda ja ei ole ka mingisuguseid sümboleid, mis kinnitavad, et enne meid on keegi kunagi uskunud. Lagunevad kirikud on selle ilmekaim näide.

Sohni nimel vanne ei veena

Usk piibli ja mõõgaga südamesse ei lähe. Pealesunnitud tsölibaat õndsust ei too – Paulus leidis, et kellel kihk peale tuleb, sellel on parem abielluda.

Isegi usumaailmas ei tööta inimeste seatud käsud ja keelud. Pattu teevad kirikuisadki, kahjuks, sest nad on inimesed.

Jumalariigis toimib teokraatia, ilmalikus riigis demokraatia. Teoloog Einar Laigna ütles kunagi, et kui jumalariigis oleks demokraatia, tähendaks see seda, et inglid valiksid kolmeks aastaks jumalat. Õnneks nii ei ole. Lutsifer proovis, aga kukkus läbi.

Kas riigil on kirikut vaja? Riigikirikut ilmselt mitte, sest ei toetaks usuvabaduse põhimõtet. Kuid usutud riigid ei ole senini püsinud. Põhjus on lihtne – kui inimene seada jumaluseks, siis ta varem või hiljem eksib ja tekitab paljude pahameele –, olgu siis riiki või kirikut juhtides. Käsi piiblil, on vannet lihtsam anda (nagu toimub see USAs) kui käsi Kalevipojal või Lennart Meri kõnedel, kuigi ka kaks viimast on toredad teosed.

Piibel on püsinud üle 3500 aasta (kui kirjutati 66 raamatust esimesed) ja küllap kestab teist samapalju veel. Kiriku roll riigis on järjepidevuse, traditsioonide ja nii uskumatu kui see ka ei ole – demokraatia edasikandmine.

Inimese ekslikkuse tõttu on inimestel vaja midagi kõrgemat, keda usaldada.

Iisraeli Jumal sobib selleks just seepärast, et ta on saavutanud kõige suurema kandepinna. (Kuigi mitte absoluutse ja siit see vastuolulisus tulebki.)

Jeesus teeb Coca-Colale ära

George Bushi lemmikfilosoof Jeesus Kristus on siiski küllap populaarsem ja kuulsam filosoof maailmas, ka tänapäeval tuntum kui Coca-Cola (maailma kalleim kaubamärk, mille turuväärtus on 70 miljardit dollarit). Jeesuse kui Jumala Poja uskumine või mitteuskumine ei mängi siin enam juba aastakümneid esimest viiulit, kuigi ka sellel on oma selge roll.

Mind häirib usufoobia samavõrd kui homofoobia ja mis iganes foobia. Maailm ei ole mustvalge, maailm on värviline. See, mis mulle tundub kole, võib tunduda kellelegi teisele ilus. Homod teevad aeg-ajalt paraade, kirikujuhid õnnistavad hooneid ja soovivad jõulurahu. Niikaua, kui ühiskonna eri palged tegelevad heategevuse, mitte kuritegevusega, on kõik hästi.

Jõulude ajal võib lastekodulastele head teha küll, aga parem oleks teha head läbi aasta. Kirikus võib käia ka jõulude ajal, aga parem oleks siis, kui süda kutsub. Hukkamõistmise asemel võiks püüda mõista. Traditsioone võiks armastada, kuna nad olid meie eelkäijatele südamelähedased ja tähtsad.

Eesti oleks palju parem riik, kui iga kodanik teeks järgmisel aastal ühe heateo rohkem kui sellel aastal. See oleks enam kui 1 miljon lisaheategu. Aga seekord võiks pihta hakata kohe jaanuaris, mitte jõulude ajal, kui südametunnistus piinab ja kuna kõik teevad nii.

Lastekodus oleks ka kohe rõõmsam – tuju hea ja hambad terved! Halastust, sõbrad, halastust.