Tõeline rõõmupidu!

Prantsuse satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetust ründasid terroristid, surma sai 12 töötajat.

Ajakirja fännid ei nautinud seda, kuidas François Hollande, Angela Merkel ja teised riigijuhid sõnavabaduse toetuseks Pariisis marssisid. Imal. Ebasiiras. Tühine. Pigem kujutasid fännid ette riigijuhtide inimväärikust alandavaid pilte. Just sellist pilti oleks nad oodanud hukkunud Charlie Hebdo toimetuselt. Ja kui ajakirjanikud poleks hukkunud, oleks see ka tulnud. Või tuleb veel, kõigele vaatamata. Niikuinii.

Loomulikult oli see härdus võlts – tavaline poliitiline massiivne propaganda, et ise ajalukku minna, kuid millel puudus igasugune side kaastundega. Nagu oli viimse kui sendini võlts jutt sõnavabadusest, mille paistel Eesti kohaliku Charlie Hebdo esikaant väärivad poliitikud end särada lasid. Jääge ometi vait!

Asi naljast kaugel

Paljud Charlie Hebdo fännid ju teavad, et hinges on Prantsusmaa paremäärmusliku Rahvarinde juht Marine Le Pen, presidendid François Hollande ja Nicolas Sarkozy rõõmupisarais õnnelikud. Neid ei mõnitanud moslemid, vaid oma rahvuskaaslastest karikaturistid. Ja just selle õnnehetke pärast tuleb neid panna piltidel äratuntavalt näiteks oma ihasid rahuldama, raseerima žiletiga alakeha, või muud taolist.

Kui usku ei ole (ja Charlie Hebdo rahval ei olnud), siis pole ka seda vastikut kolmandat silma, mis kõiki madalaid ihasid maha surub – äkki jumal näeb. Teda pole ju olemas!

Prantsusmaal on asi naljast kaugel. Aga nali pole lähedal Eestiski. Ning naljakas pole ka tõsiasi, et kõik see on juhtunud marginaalse naljaajakirja taustal. Tiraaži kasv 45 000-lt 1 miljonile ei räägi mitte ajakirja tapmisest, vaid selle tõelisest elluärkamisest.

Üldrahvalik naljakirg saabus läbi surma, millega Charlie Hebdo toimetus arvestas pikka aega.

Kui peatoimetaja Stéphane Charbonnier’lt küsiti Charlie Hebdo Muhamedi-kujutamise kohta, sõnas ta intervjuus ajakirjale Tel Quel: “Ma pigem suren püstijalu, kui et elan põlvitades.”

Ja surra tal tuli. Kuigi mitte Muhamedi pärast. Ei. Tal tuli surra sõjas, mis maailma sotsiaalsete gruppide (rahvad, riigid, usundid, parteid jne) vahel on toimunud aegade algusest saati ning mis nüüdseks on võtnud tanki asemel uue vormi. Humoorikas mõnitamine oli vaid ettekääne, mitte põhjus.

Sõjal on ettekäänded

Maailm ei ole muutunud. Sõda on käinud kogu aeg, ainult et mitte igal pool korraga. Sõjal on ettekäänded, mille põhjused on muud ja alustajad teised, kui need välja paistavad. Täpsemalt – tahetakse välja paista lasta.

Euroopast ei saa kunagi paik, kus valitseb täielik rahu. Seal, kus on palju inimesi, kelle kultuuriline taust on väga mitmekesine, tekivad paratamatult kokkupõrked.

Me ei suuda isegi siin, ebahuvitavas Eestis, üksteist piisavalt sallida. Kuid kas me tahame igasugu rätipäid ja neegreid siin ülepea näha? Ei taha! (Sõnavabaduse kuulutajad: kas “neeger” on vaba sõna või surub meile selle vältimist keegi peale? Ja kui surub, siis pigem surra seistes, kui et elada põlvili!)

Kas me peame mõnele rätipeale halastama, et ta tahab oma jumalat teenida? Või mõnele ateistile, et ta ei taha? Või mõnele neegrile, et ta on must? Kui ei pea, siis ei pea ka nemad meile. Püssiga pliiatsi vastu on liig? Aga pliiatsiga püssi vastu ei ole? Meile on elu armas. Neile on armas surm.