Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Teised otsustavad meie eest"

328
25.05.09, Õhtuleht, Janek Mäggi: "Teised otsustavad meie eest" Eesti majanduskasv sõltub ikka rohkem sakslastest ja venelastest kui meist endist.

Sõjaajal saab elada päev korraga. Ühel päeval on kõik justkui rahulik, siis jälle lendavad lennukid ja pommid. Vanaema rääkis, kuidas vanaisa (sündinud 1905. aastal, vanuse tõttu pääses mobilisatsioonist) ühel päeval metsas redutas, siis jälle kodus oli ja tööd teha vihtus.
Praegu on valitsuse juhtimine umbes samasugune kui talupidamine sõjaajal. Ühest küljest vili ju kasvab. Aga kas see ka valmis saab ja kas seda ka koristada õnnestub, on teine asi. Ja kolmas asi – kas seda vilja saab ise süüa või tuleb keegi tugevam ja võtab selle väevõimuga ära.
Kuid ükskord sõda lõpeb. Ja siis tuleb hakata jälle normaalset elu elama. Pärast sõda on igatsus selle järele inimestel suurem kui kunagi varem. Pigem läheks ju ikka kinno kui pommivarjendisse. Väärtused saavad paika.
Pärast maailmasõda hakkas majandus õitsema. Funktsionalistliku arhitektuuri sünd 20. aastate lõpul oli uut tüüpi mõtlemise väljendus. Kerge, lihtne ja soodne ehitada. Prahas 30. aastate funktsionalistlikke hooneid vaadates tekkis tunne, nagu ülejäänud 80 aastat pole uut täppi i-le pannud.
Pärast Teist maailmasõda oli lugu sama – suure innuga tehti linnad ja riigid korda. Beebibuumi põhjus ei olnud sugugi ainult see, et hukkunud mehed tuli asendada. Põhjus oli inimlikum – tahe elada väärtustepõhist elu. Inimesed olid teotahtelised ja unistasid õnnest, ehitasid üles oma elu ja oma riiki.

Tahaks ju elada ka!

Praegu halvustatakse neid, kes buumi ajal kodu ostsid. Kuid see on ju inimese loomulik soov – omada ilusat ja hubast kodu. Halvustatakse ka n-ö tarbimist. Kuid mis see tarbimine muud on kui eluliste vajaduste rahuldamine. Eesti keskmise palga juures ei saagi priisata, ikka on midagi puudu või väga puudu.
Kui 2001. aasta 11. septembril New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornid kokku kukkusid, tuli lennundusse raske aeg. Mitu lennufirmat läks pankrotti või ühines – inimesed ei julgenud lennata. Kuid mõne aasta möödudes sündisid lendamisrekordid, sest turule olid tulnud odavlennufirmad, lendajaid oli rohkem kui kunagi varem – lendama hakkasid ka need, kes sinnamaani seda ei teinud.
Ühest küljest on majanduses käimas puhastustuli, mille käigus lastakse õhku ka mõni sild ja maja, mil on ajalooline väärtus ja mis tuleb hiljem taastada. Teisest küljest on see võimalus vabaneda asjadest, mida on küll tahetud teha, kuid millega pole hakkama saadud. Üks selliseid oli kunagine Vaekoda Raekoja platsil – Eesti ajal kaaluti selle lammutamist, aga lõpuks oli ikka pomm see, mis hoone ära koristas.
Suvepäevade ärajätmine saab olla vaid lühiajaline strateegia. Mitme ettevõtte juhiga rääkides on kuulda, et meeleolu on muutunud. Isegi kui käive veel väheneb, on tunda, kuidas konkurents muutub tihedamaks ja tihedamaks. Kulude vähendamise asemel peab neid hakkama vaikselt suurendama, sest muidu lööb naabrimees üle nii töötajad kui ka äri.

Lendavate trammide aeg

Eesti asjade seis on selline nagu basseinis, kui oled hüpanud peakat, oled juba pinna poole teel, aga nina veel vee peale ei ulatu. Maailmamajanduses on märgata mitut paranemise märki.
Kuid nagu pärast ilmasõdu on vaja tunnetada õigeid trende ja muutunud ärikontseptsioone, sest ühest küljest on funkmajad nagu majad ikka, kuid teisest küljest oli revolutsioon totaalne. Ratsionaalsuse domineerimine ilutsemise üle. Ka säästulendamine on nagu lendamine ikka, kuid oma raha eest enamik inimesi lennukis enam ei söö ega joo. Lennu- ja trammisõidul pole suurt vahet.
Milliseid struktuurimuutusi suudame läbi viia, on keeruline ennustada, kuid tõenäoliselt ei sõltugi see palju meie valikutest. Väikeriikide juhid kipuvad arvama, et nende otsused on sama mõjuvõimsad kui suurriigi juhi omad. Et nende otsustest sõltub midagi. Kuid ega väga ju sõltu.
Eesti ärimehed ajavad äri igal juhul – olgu seadused missugused tahes või poliitikud kes tahes. Ainus takistus saab olla nõudlus ja seda dikteerivad välismaalased – nad kas ostavad meie kaupa või mitte, annavad meile laenu või mitte. Eesti majanduskasv sõltub ikka rohkem sakslastest ja venelastest kui meist endist – kui otsida paralleele möödunud sajandi esimese poolega. Aga hea, kui kodus on ka asjad korras. Siis jääme vähem saatusele jalgu