Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: üks segab teist

621
30.08.12, Maaleht, Janek Mäggi: üks segab teist Kui Einstein end andekaks ei pidanud, siis kas mõni vastuvõtutädi või -onu ikka saab öelda, et see 7aastane jüts pole meie kooli jaoks piisavalt andekas?

Veel sadakond aastat tagasi tundus hea saavutus, et inimene oskab lugeda ja kirjutada. Kaasajal oleme avastanud, et me oleme võimelised enamaks. Ka see kõige tavalisem, keskmisem inimene, kes me enamik oleme.

Olümpiamängude ajal arutati, kas 100 meetrit suudab inimene veel kiiremini jooksta või on suutlikkuse lagi saavutatud. Vähem arutame selle üle, kus on inimese vaimsete võimete piir?

Keskkond säästab nõrgemaid

Rene Mõttuse doktoritöö tõi välja, et geenidel on meie edukuse tagajana suur roll. Me oleme paljus need, kellena sünnime. Treenimine aitab, kuid peamiselt avab seda, mis on meis juba olemas.

Kuidas luua haridussüsteemi, mis aitab meil ühiskonnana paremini hakkama saada? Milline roll on koolil? Esmalt – hea kool on treeneri rollis, kuid looduslikke eeldusi ta muuta ei suuda. Kool peab aitama igal inimesel tema personaalne vaimne võimekus maksimaalselt välja arendada, täpsemalt öeldes ei tohi ta seda pärssida.

Kindlasti ei suuda kool leida üles neid kõige andekamaid ja suunata neid õigele teele – kui Albert Einstein ©veitsis elas, ta akadeemiliste ringkondadega ei suhelnud. “Ainus, mis segab õppimist, on haridus,” leidis ta. “Mul ei ole ühtegi erilist annet. Ma olen lihtsalt uudishimulik.”

Kui Einstein end andekaks ei pidanud, siis kas mõni vastuvõtutädi või -onu ikka saab öelda, et see 7aastane jüts pole meie kooli jaoks piisavalt andekas? Minu kolmest lapsest noorim läheb laupäeval 1. klassi. Olen kolmel koolialguse aastal mõelnud – küll tahaks eksamineerida ka mõningaid katsete korraldajaid – kas nad ikka suudaksid adekvaatselt kõigile küsimustele vastata?

Iga kool loob keskpärast inimest. Ta võib teada (ka väga palju) matemaatikast, laulmisest, füüsikast, inglise keelest jne. Kuid selleks, et midagi luua, on vaja kahelda, või mitte teada, et mõned asjad on (seniste teadmiste kohaselt) võimatud.

Selleks et meie haridus segaks vähem õppimist, tuleks kõige enam reformida Eesti inimese suhtumist õppimisse. Õppimine ei ole mitte töö, mis lõpeb gümnaasiumi või ülikooliga, vaid algab sünniga ja ei lõpegi kunagi ära. Geeniused on uudishimulikud ja ei õpi mitte selleks, et midagi lõpetada (ja saada diplom), vaid selleks, et midagi alustada – luua midagi suurt ja võimast.

Oleme ehk liiga leiged?

Võib-olla ongi meie, eestlaste, häda selles, et me ei võta elu ja tema võimalusi piisavalt kirglikult? Selleks, et õppimisest naudingut saada, tuleb õppimine ära õppida. Inimesed, kes ei oska ujuda, ütlevad, et neile ei meeldi ujuda. Aga kui nad oskaks, siis meeldiks.

Nagu Rene Mõttuse töö näitas, on targal (intelligentsel, vaimselt võimekamal) inimesel parem ja kergem elada kui rumalal (kes on seetõttu ka laisem). Kool ei tohiks õppimist segada, ta peaks seda õhutama.

Meie vaimne võimekus on palju suurem, kui me eeldame. Õhtuse jooksu või rattaringi kõrvale vajame kindlasti vaimutreeningut. Miks mitte küsida sõpradelt, kas nad ikka mäletavad, mis valem on E=mc²? Või pärida kooli vastuvõtukomisjonilt – millises riigis peale Prantsusmaa veel on konjakit toodetud? Seda päris, loomulikult.