Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Elagu uus kuningas!

25.07.13, Maaleht, Janek Mäggi Londonis sündis sel esmaspäeval kaalukas beebi - välisel vaatlusel tavaline laps, kuid kogu maailma vallanud tähelepanu järgi otsustades tulevane kuningas. Ilmale tuli üks poisslaps. Kas meedia ja avalikkus reageerivad üle, kui teevad väikesest äsjasündinud poisist otsemaid kõigi ajalehtede kaanestaari - täpsemalt öeldes tegid juba enne tema sündi? Alt üles vaadates tunduvad asjad palju suuremad, kui ülevalt alla vaadates. Tulevane kuningas hakkab elama tavalist elu, mida elavad paljud temavanused heal järel olevate vanemate lapsed. Kakab püksi, kukub ja karjub mõnel rahutumal ööl nii, et emal ja isal on närvid läbi. Ta on oodatud ja armastatud laps. Ning ise hakkab enda ümber toimuvast vaikselt aru saama alles päris mitme aasta pärast. Kohe troonipärijaks Olen korduvalt juurelnud, kas valitud riigipeal on eeliseid trooni pärinud monarhi ees. Just selliseid, millest on kasu kõigile kodanikele (või alamatele). Tervikuna väga palju ei ole. Presidendi eelised on isiklikku laadi - näiteks on presidendiks saamiseks vaja väljendada endal selget tahet, mida kuningalt ei küsita. Ühest küljest on tõesti kummaline, et keegi saab sünnihetkel troonipärjaks ja peab hiljem valitsema nt üle kuuekümne aasta (Elizabeth II puhul selgus, et temast tulevane kuninganna saab, siiski hiljem - kui tema onu Edward VIII lahutatud naise Wallys Simpsoniga abiellumise soovi tõttu troonist loobus). Või siis ootama kogu elu, et troonile saada, nagu on juhtunud prints Charlesiga... Teisest küljest on paljudes riikides aegade jooksul valimiste teel võimule saanud inimesed, kes on oma riigi ja rahva kuristikku juhtinud. Alati ei ole valitud isik mitte parim võimalik kandidaat, vaid inimene, kellel oli oskusi ja õnne konkreetsel hetkel end avalikkusele kõige veenvamalt esitada. Näiteks Hitleril see õnnestus. Suurbritannia kuningakoda on vaieldamatult maailma kõige mainekam, mõjukam, ning ma julgeks öelda - ka kõige säravam. Elizabeth II ülipikk valitsusaeg (mis algas juba 1952. aastal, kui ta isa suri), on Briti monarhiale andnud võimaluse kinnistada iga inglase teadvusesse traditsioonide tähtsust rahva ühendajana. Umbes 80% inglastest on kogu Elizabeth II valitsusaja stabiilselt, väikeste võngetega, arvamusel, et monarhia on Inglismaale hea ja peab jätkuma. Kuningakoja tellimusel on palee mainet regulaarselt uuritud. Sünniga määratakse iga inimese elus väga palju, ja piltlikult öeldes on iga lapse jaoks juba ette otsustatud, kas ta on prints või kerjus lähtuvalt sellest, kes on tema vanemad. Paljud 160 miljoni elanikuga Nigeeria lapsed (kus iga naine sünnitab keskmiselt 6,9 last, mis on maailma rekord) ei saa kunagi elu jooksul kõhtu täis. Isegi kõige vaesemad Eesti pered ei tea, mis on vaesus. Kuigi maailmas on alla poole absoluutse vaesuse piirist (vähem kui 1,25 dollarit päevas) allpool elavate inimeste arv viimase 20 aastaga vähenenud 2 miljardilt inimeselt 1990. aastal 1 miljardi inimeseni 2010. aastal ning trend jätkub, häirib kuninglik perekond eelkõige neid, kes leiavad, et nad ei tööta palehigis ning "lasevad lihtrahva seljas liugu". Eraelu vajab eeskujusid Loomulikult ei ole see nii kunagi olnud. Kuningaks või kuningannaks olemine (üksnes kuninglikku perekonda kuulumine) on raske, väsitav ja vaevanõudev töö, mis on pigem kurnav. Tulevase kuninga vanavanaema Elizabeth II hommikud algavad 7.30, kui teener tema magamistoa akna eest kardinad ära tõmbab ning teed serveerib. Presidendi töö võib olla väsitav, kuid see lõpeb 5 või 10 aastaga ära, kuninganna on üle elanud 11 peaministrit, kellest esimene oli Winston Churchill ise. Williami ja Kate'i väike beebi saab kuningaks muidugi vaid juhul, kui rahvas ta kuningaks valib. Tal tuleb koos oma vanaisa ja isaga tulevikus kõvasti pingutada, et trooni väärida. Euroopas on hulk kunagiste monarhide järeltulijaid, kelle esivanemad on trooni kaotanud. Rahvas ei võta tänapäeval maha mitte ainult diktaatoreid ja valitud presidente - ta tõukab troonilt ka monarhid. Ja vahel hiljem kahetseb, et on raiunud läbi traditsioonid, mis rahvast koos hoidsid. Kuningliku perekonna ja suguvõsa muudab eripäraseks suurem tähelepanu eraelulistel sündmustel. Pulm ja matus, sünd ja surm. Vabariikide õnnetus, sh Eesti häda ongi selles, et terve eraelu eeskujusid on avalikus ruumis vähe, ning kui on, ei sobi neist riigijuhtide puhul rääkida. Silmatorkavalt õnnelikud Kate, William ja beebi näitasid paljudele noortele, et armastuse mõte on järeltulijad, nii Nigeerias, Eestis kui Inglismaal. Küllap tuleb sellesse perekonda lähiaastatel lisa rohkem kui üks. Meil on võimalik eeskujusid valida ning kuninglik elu(stiil) on võimalik igaühele, kes seda väärtustab. Inglise monarhia käib ajaga kaasas - ta näitab, kuidas endast lugu pidav britt elab. Aegadega ladestunud, iga elumerelainega siledamaks uhutud kuningakoda hoiab rahvast koos, kannab kogu rahva väärtusi. Tegelikult on ka meil selliseid inimesi ja eeskujusid vaja - õppida tasub sellest, mis elab, hingab ja töötab. Elagu kuningas!