Juua on mõnus

Eesti suutis 2010. aastal (värskemad ülemaailmsed andmed, The Economist 2013) tulla maailmameistriks kahel eluohtlikul alal: Eestis müüdi maailmas kõige rohkem õlut ühe inimese kohta (86,3 liitrit, kusjuures valdkonna “maineliidrid” tšehhid jäid 79,4 liitriga teiseks) ning sama saavutust kordasime alkohoolsete jookide müügis – 118,4 liitrit näo peale – Soome ja Saksamaa jagasid 99,5 liitriga teist-kolmandat kohta.

Järeldusi nendest andmetest võib teha mitu.
1) Eestlased on väga oskuslikud müügimehed – nagu Kiir: “See on Tootsi ja Lible jaoks, las nemad joovad, mina ei võta tilkagi!”;
2) Mitte kuskil maailmas ei toodeta nii head (ja odavat) õlut ning muid alkohoolseid jooke, mis ei jäta ühtegi (Soome) turisti külmaks – ja kuna maa on külm, siis ongi vaja sooja saada!;
3) Me näeme ka ise kõvasti vaeva, et olla esimesed – medalid meile meeldivad ja on tähtsad;
4) Õnneindeksi järgi oleme maailmas tagant 14. – õnnelikke inimesi on meil vaid veerand maailma õnnelikemate rahvaste kolmveerandi vastu – alaline depressioon ajab jooma.

Vaid osa tõde

Teiste riikidega võrreldes on suur alkoholitarbimine valmistanud peavalu aastaid. Küsimus ei ole selles, et me alkoholi tarbime, vaid selles, et meie müügikogused teevad meile häbi – nii palju kui võimalik näitame näpuga muidugi soomlastele, mis on siiski vaid osa tõde.

Alkoholitarbimise vastased kampaaniad võivad tõsta teadlikkust alkoholi liigtarbimise kahjulikkusest, kuid oluliselt nad tarbimist vähendanud ei ole. Kuigi Soomes, Rootsis ja Norras on alkoholil suured müügipiirangud, kuuluvad need riigid samuti maailma joodikrahvaste tippu. Rootsis ja Norras juuakse siiski rohkem veini. Kaks strateegiat – alkoholi halvustamine ning kättesaadavuse piiramine − ei ole trendemurdvaid tulemusi andnud.

Võib-olla oleme alustanud täiesti valest otsast. Eelmise aasta lõpus Eestit külastanud professor Jürgen Rehm Toronto Ülikooli sõltuvus- ja psüühikahäirete keskusest märkis, et alkoholisõltuvus on progresseeruv ajuhaigus. Soovi alkoholi ülemääraselt tarbida ei suuda kõik inimesed ise kontrollida. Enamasti nad eitavad oma probleemi, mistõttu ei olegi neid võimalik aidata.

Ühtlasi tuleb tunnistada, et alkoholitarbimise peamine põhjus on mõnutunde saavutamine – kui teaks, et purju ei teeks, ei läheks vist tilkagi alla, kinnitas Lible. Kindel ühik joomisele kulunud ajast on valdaval osal inimestel väga hea olla. Palju parem kui ilma – alkoholi kui levinuima antidepressandi leevendav mõju on teadlaste poolt leidnud korduvat kinnitust.

Mürk ja vastumürk

TTÜs aastaid toiduainekeemia dotsendina töötanud sõbra isa märkis, et loomulikult on alkohol organismi jaoks mürk ning organism asub kohe selle vastu võitlema (mille tulemusel me lõpuks kaineks saamegi). Häda on aga selles, et ainuke tõsine vastumürk alkoholile, mis seda rasket ja kurnavat protsessi leevendab, on alkohol ise. Seepärast ongi alkoholisõltuvusega inimestel vaja hommikul peaparandust ja siis juba uut peatäit.

Eesti rahvas, kes on harjunud jooma, ei saa tsüklist välja. On vaja muudkui peale võtta. Alustasime joomist sellega, et kogeda mõnutunnet ning leevendada depressiooni, kuid nüüdseks oleme tsüklis, kus igal hommikul on vaja uut õlut peale – ring ei lõpe.