Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Vali-mind-mees 2011"

429
19.04.10, DELFI, Janek Mäggi: "Vali-mind-mees 2011" Poliitiku eluunistus ei ole sugugi mitte hea palk, poliitiku eluunistus on olla tunnustatud.

Parlamendivalimiste lähenedes hakkab meediasse imbuma „valimisärevust“. Erakonnad, mille populaarsusreiting pole suurem asi ja mis on pika aega kinnitanud, et nad lähevad valimistele vastu rahuliku südamega ega liitu kellegagi – kipuvad seda oma olemasolu õigustamiseks ometi tegema. See ei ole mitte hirm kaotada paar kohta riigikogus, vaid hirm, et neid ei võeta enam tõsiselt.
Poliitiku eluunistus ei ole sugugi mitte hea palk, poliitiku eluunistus on olla tunnustatud. Kui juba siit ilmast lahkunud eeskujudest rääkida, siis Lennart Meri kuvand on paljude poliitikute jaoks etalon, mida ihaldada. Suurkuju. Humoorikas. Säravalt ootamatu. Isiksus. Kuid enamik Eesti poliitika tipptegijaid selle kuvandini ei jõua. Konkurendid lasevad nende maine (kohati põhjendamatult) enne sõelapõhjaks.
Suurte asjade kordasaatmine toob endaga paratamatult kaasa vastuolusid. Me võime Andrus Ansipist mõelda mida tahes ja süüdistada milles tahes (ja meil võib olla kohati ka õigus), kuid ma siiski usun, et ta on andnud endast parima ja vaevalt on palju neid, kes oleks oluliselt paremini teinud. Sama lugu on Edgar Savisaarega Tallinnas.
16 aastat ajakirjandusega lähedalt kokkupuutununa tundub mulle, et kõige tühjemad inimesed ja erakonnad on hurraa-inimesed ja -erakonnad. Sellised, kes ujuvad välja enne valimisi ja lubavad maailma uueks muuta. Ja ei saa sellega hakkama. Võib-olla tuleneb see sellest, et inimesed, kes tegutsevad teistel elualadel, arvavad tõsimeeli, et poliitikud on rumalamad, kui mõne teise eriala esindajad. Enamasti on nad aga täpselt samasugused. Üks minu sõber märkis, et teda pani väga-väga inimestama, kuivõrd kiiresti sai huvitavast mõtlejast Marek Strandbergist „tavaline“ poliitik.
Praegu on veel väga vara öelda, kas ka eesolevatel valimistel tahab mõni tunnustatud inimene „ühiskonna jaoks midagi ära teha“ või „ühiskonnale midagi tagasi anda“. Inimesi, kellelt ühiskond seda ootab, on küll. Kuid kas perspektiiv saada (veel üheks tavaliseks) poliitikuks selliseid inimesi rahuldab? Urmo Soonvald pakkus taaskord peaministri tooli Indrek Neiveltile. Res Publica otsus peaministrikandidaat pigem „määrata“ oli siiski õige otsus. Juhan Partsist on saanud kaalukas poliitik, kuigi seda rohkem pärast peaministri aega.
Rahvaliidu allaneelamine on sotside poolt pigem tark samm ja tark ka Rahvaliidule — saada allaneelatud. Kuid karismaga tippjuhti, kes tooks valimisvõidu, ei näi kahel erakonnal (mis mõlemale poolele hästi sobiks) praegu olevat.
Ta tuleb kas olemasolevatest mängijatest „teha“ (materjali siiski on) või värvata. Viimane on kindlasti lotovõitu pakkuv võimalus — üks tuhandest või sajast tuhandest on selline, kuid kes? (Indrek Tarandiks saadakse pärast valimisi, enne seda ollakse ikka lihtsalt üks võimalus.)
Kui uskuda, mida meedia kirjutab (ja ta kirjutab seda, mida inimesed omavahel räägivad ja mõtlevad) tuleb lahing võidu pärast eelkõige Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Mis analüütikute sõnul tähendab, et „kõik jääb, nagu on.“ Tegelikult oleme muidugi kogu aeg muutumises ning see muutumine ei sõltu mitte sellest, kes on võimul, vaid sellest, millised sündmused keskkonda mõjutavad.
Hinnangud muutuvad ajas. Järgneva aasta jooksul ootab meid ees rida sündmusi, mis ei mõjuta mitte ainult meie keskkonda, vaid teevad ajalugu. Tegelikult ei saa me kunagi teada, kuidas oleks meie elu edasi läinud siis, kui Pronkssõdur oleks jäänud samasse kohta, kus ta oli. Ja seepärast on iga arvamus pelk oletus, mis võib olla õige, kuid ei pruugi.
Ma usun ka, et järgmisi valimisi mõjutab paljuski vastus küsimusele: kas euro tuleb või ei tule? Ja ausalt öeldes on minu hinges ärevus, kui ma loen neid euroässade arvamusi, mis Eesti eurokõlblikkuses kahtlevad. Eurotsooni laienemise pidurdumine tähendaks Eestile aasta pärast täiesti teistsugust poliitilist maastikku — hurraaerakondade ajaloolisi võimalusi.
Iga valimistulemus on tegelikult õige, sest ta kajastab selle hetke meeleolu, mis riigis valimishetkel valitseb. Ükski erakond ega poliitik ei ole parem ega halvem, kui on tema (rahvamasside hulgas olev) kuvand — mis aga ajas muutub. Lisaks tema enda tegudele mõjutab seda väga palju ka keskkond. Valijana peame püüdma keskkonna mõju mitte ülehinnata.
Vali-mind-mees on tegelikult päris tore mees, kui ta saab oma tööga hakkama. Kui valijat vaadelda taluperemehena ja poliitikut sulasena, siis mõnda sulast tuleb rohkem kiita, et ta paremini töötaks, teist tuleb hurjutada ja kolmas üldse minema saata ning uus ja parem palgata. Praegu on meie talus „Eesti Vabariik“ järelemõtlemise aeg. Kuidas ja kellega edasi.