Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Aivar Otsalt, mis mees sa oled?"

200
13.03.08, Postimees, Janek Mäggi: "Aivar Otsalt, mis mees sa oled?" Ainus, mida mina Tartu prefektilt Aivar Otsaltilt ootaks, on see, et tahaks teada, mis mees ta tegelikult on - siiani kuidagi liiga salapärane.

Ühiskonnas on topeltmoraal normaalne nähtus. Külamees võtab naabrimehe juures viina, sõidab pärast traktoriga koju, enamasti midagi ei juhtu, sest ta on seda teinud üle 30 aasta, ning kõik on hästi.
 
Kui aga politseijuht jätab ametisse (küllap tõsiselt pattu kahetsenud) roolijoodikust ametivenna, sõimab teda ka külamees – ja üks kurat on vingem kui teine. Kui lehed kirjutavad, et Aivar Otsalt on kaabakas, siis küllap ta ka on.

Suuri isiksusi muidugi palgatööliste hulgast eriti ei leia. Kui, siis ainult kultuurivaldkonnas ja seal on ka nendega rohkem probleeme, kui organisatsioon välja kannataks.

Teatrites näiteks ja teistes loomingulistes kollektiivides. Sest suured isiksused on küll säravad, aga sageli ka isekad. Teavad ise paremini, kui vaimsetelt võimetelt (vähemalt nende arvates) tagasihoidlikum ülemus-administratiivjuht. Näib, et Aivar Otsalt on üks selline mees.

Avaliku arvamuse suur viga on sageli selles, et ta kujuneb hetkemeeleolust. Kuidas nii? Vaadake valimistulemusi erinevatel valimistel ja märkate, et ükskord on Villu Reiljan tipus, siis jälle mitte nii tipus. Nii on olnud ka Juhan Partsi, Mart Laari ja Edgar Savisaarega. Kindlasti läheb nii ka Andrus Ansipiga.

Armastavad ja kardavad

Võitlus käibki selle nimel, kuidas kujundada ühiskonna hetkemeeleolu endale soovitud suunas. See on nagu peol, kus inimestel on vaja tuju tõsta, olgu pulmas või matusel – paar pitsi viina ja jutt juba jookseb. Sageli saab aga paarist pitsist mitu pudelit ja pohmell on selline, et peab kukub otsast.

Ehk – meedias kellegi sõimamine ei too kasu ei sõimajale ega sõimatavale. Aivar Otsalti «põgenemine» välismaale on arusaadav. Kui meediaga kriisisituatsioonis suhtlemise kogemus puudub, on parem vaikida kui rääkida midagi väga rumalat. Tuntud inimeste ebaõnnestunud väljaütlemised saadavad neid kogu elu.

Siiski, parem tee oleks olnud selgitamine. Selge, lühike kommentaar ja kogu lugu. Aga selleks on vaja närvi ja kogemust.

Otsaltit tundmata on meediast jäänud mulje, et ta on jõuline mees, keda osa kolleege hindab, teised mitte. Tavaline lugu.

Hiljuti lugesin Harvard Business Review’st, millised juhid on kõige edukamad. Juhte on enamasti kahte tüüpi: ühed, keda armastatakse ja teised, keda kardetakse (või isegi vihatakse).

Edukamad on tavaliselt need, keda kardetakse. Siiski on kõige edukamad need juhid, keda nii armastatakse kui ka kardetakse ühel ajal. Sellega saavad hakkama väga vähesed. See on oskus, mis on omane tõelistele liidritele.

Tundub, et Otsalt on üks selline. Vaatasin ETVst hiljuti intervjuud Otsalti ühe endise alluvaga, kes teda kirjeldades värve kokku ei hoidnud. Aga ta ei olnud ei usutav ega veenev.

Üldse on nii, et kes ülemust avalikkuses lolliks sõimab, on ise uskumatult loll, isegi siis, kui ülemus ongi loll mis loll. Kuidas nii?

Kumb on ikkagi lollim?

Asi on selles, et igal alluval on vabadus lahkuda, kui talle ei meeldi. Kuid kui minna oma ülemuse või endise töökohaga sõtta, on uue töö leidmine väga raske – keegi ei julge sind enam tööle võtta, sest mis garanteerib, et sa uues kohas samuti ei käitu? Eestis on selliseid näited küll ja veel.

Oskused ei loe tegelikult midagi, need on õpitavad. Inimesi võetakse küll tööle oskuste pärast, kuid lahti lastakse nende isikuomaduste pärast.

Aivar Otsaltile võivad samuti saatuslikuks saada mitte tema oskused, vaid tema isikuomadused. Kusjuures, need ei pruugigi olla halvad, vaid liiga head. Tugevale liidrile omased.

Ma ikka küsiks kõigilt neilt, kes Otsaltit roolijoodiku tööle jätmise pärast hukka mõistavad – kes julgeb vande all kinnitada, et ta ise ei ole mitte iialgi ühegi sarnase eksimusega (ma mõtlen kergelt napsisena rooli istumist) hakkama saanud?

Kas Mart Opmannil ja Kristiina Ojulandil tuleks poliitika tegemine igaveseks keelata? Roolijoodikud ju!

Aga Otsalt ei istunud ju ise napsisena rooli. Halastust on vaja. Ei ole sugugi nii, et kõik juhtumid on ühesugused. Avaliku arvamusega manipuleerimine viskab tihti pesuveega aknast välja ka lapse. Nii lihtne on inimesi vallandada, kuid katsu sa uusi ideaalseid inimesi asemele leida ja välja arendada.

Üks okas on alati päkas

Kusjuures, minu 13-aastase tööandjaks olemise kogemuse järgi on uued töötajad täpselt samasugused nagu vanad, enamik neist. Iga organisatsioon on ühiskonna läbilõige. Mõni lammas ja siga on igas firmas, parteis või koguduses.

Varem ma võitlesin usinalt töötajatega, kes liiga palju eksivad. Nüüd olen jõudnud arusaamisele, et igas organisatsioonis on alati vähemalt üks töötaja, kes kõigile ei meeldi. Ja kui tema lahti lastakse või ära läheb, tekib kohe uus. Seepärast on parem sellisest inimesest kinni hoida, sest tema puudusi ja vigu sa juba tead ja juhtimine on lihtsam.

Head ja edukad inimesed on alati vastuolulised. Edu ja võim teevad kadedaks. Ainus, mida mina Otsaltilt ootaks, on see, et tahaks teada, mis mees ta tegelikult on.

Siiani on kuidagi liiga salapärane. Aga seda vaid põhjusel, et ta on sattunud meedia huviorbiiti ja vaevalt et omal soovil.

Aivar Otsalti suguste inimeste vallandamisel juhtub enamasti, et nad saavad tööd ikka. Meedia on Otsalti juba prominendiks teinud ja küllap osatakse tema oskusi ka mujal ära kasutada. Paljusid prefekte me hoobilt nimetada oskame? Kindlasti mitte kõiki, pigem mõnda. Kui Otsalti vigadele tähelepanu juhtida, oleks ta tulevikus küllap kuulekam.

Aga vaevalt on Eestis palju ülemusi, kes oma häid töötajaid ei hoia. Mina olen kõiki vallandamisi kaalunud alati vähemalt pool aastat või aasta ja ka siis veenmisjõu tulemusel inimese tööle jätnud. Järelikult ei olnud ma ülemusena piisavalt nutikas, et armastuse ja kartuse tasakaalupunkti leida.