Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi, "Gabriel, mis meist saab?"

130
28.05.07, SLÕhtuleht, Janek Mäggi, "Gabriel, mis meist saab?" Autojuhid, treialid ja ehitajad teenivad sageli rohkem kui paljud valgekraed. Kui oskad midagi, saad alati tööd. Kui suudad olla tore inimene, siis leib ei lõpe.

Suvi tuleb! Hurraa! Jess! Lahe! Soe emotsioon valdab inimesi, kes ei pea otsustama, kuhu minna edasi õppima, mida oma eluga peale hakata. Paljudele on kevad-suvi aga paras peamurdmine.

Tuubi ja õpi, sellel ajal kui teised hullavad. Ja kuidas ikka jõuda selle tõelise äratundmiseni, et valitud eriala on just see õige, mis pakub pikaajalist huvi, tööd ja leiba.

Mäletan, kui astusin 1992. aastal Tallinna tehnikaülikooli ehitust õppima, oli põhjus pigem selles, et ei osanud-julgenud meeldivat eriala valida ning sõbrad-sugulased rääkisid, et peamine on ikkagi sisse saada – siis ei pea sõjaväkke minema. Suguseltsis oli mitu ehitajat ees. Tõsine ja korralik amet.

Ometi võtsin dokumendid välja juba järgmise aasta jaanuaris-veebruaris ja läksin aastaks kaitseväkke. Päris tore oli, lõpuks olin pool aastat koguni üleajateenija kaitsejõudude peastaabi infoosakonnas.

Seejärel üritasin astuda Tartu ülikooli. Algul, teenistuse ajal, sotsiaalteadusi ja siis (lõpuks!) ajakirjandust õppima, kuid sisse ma ei saanud. Konkurents oli tihe. Osakonna seinal seisis aga päästev Äripäeva kuulutus – kes sisse ei saa, tulgu parem kohe tööle. Ja nii uskumatu kui see ka pole, septembris saigi minust verinoor ja «harimatu» Äripäeva reporter. Selleks tööks sobisid minusugused küll. Sobivad vist praegugi.

Must töö teeb raha ja karjääri

Eriala, elukutse ja töökoha valikul mängivad suurt rolli juhus ja õnn. Tegevusvaldkonna vastu peab olema kirge, kuid kuidas seda ellu kutsuda, sõltub oludest ehk onudest (ja tädidest), kes otsuseid langetavad.

Olen siiani tänulik Hannes Tammele, kes Äripäeva Tartu toimetuse uksest sisse astunud poisinolgile õige niidiotsa kätte juhatas. Äripäevas töötas tollal vist paar-kolm ajakirjanduskõrgharidusega ajakirjanikku…

Nüüd, 15 aastat hiljem on keskkond muutunud. Nüüdisnoor tahab õppida välismaal. Tahab saada väga-väga targaks, mis võib teda teha väga-väga rikkaks. Käisin EBSi korraldatud pimekohtingul ning tudengitega vesteldes mõistsin, et ilma kiire karjääri ja suure rahata on elu ikka jama mis jama.

Aeg-ajalt töölevõtuintervjuud korraldades tunnen üsna ruttu ära, kui töölesoovija tahab kohe hakata «strateegiaid tegema», on ta sobimatu. Ise teen juba ligi 13 aastat hommikust õhtuni lihtsaid asju – ja paraku enamik kliente ja tarbijaid muud osta ei soovigi. Head juhid on reeglina need, kes oskavad ka ise tööd, s.t musta tööd teha ning ka teevad seda.

Minu kooliajal jooksid televiisoris pidevalt kutsekoolide ja tehnikumide reklaamid. Praegu tähendab kutsekooli minek väga madalaid ambitsioone. Ometi saavad tegelikus äris rikkaks just need, kes liiga palju ei mõtle ja liiga palju (teooriaid) ei õpi – tunnevad-oskavad mõnd eriala väga hästi ning teevad tänu sellele vinget karjääri ja teenivad palju raha. Kokad ja kaupmehed näiteks.

Avalikkuses on viimasel ajal palju arutatud selle üle, et meil peaks olema rohkem insenere. Ma ei usu, et erialade kunstlik populariseerimine teeb ühiskonnale head. Ühiskond vajab inimesi, kes teevad oma tööd sisemise põlemisega. Konjunktuuriinimesed ei ole eriti õnnelikud, kuigi väliselt võivad vahel ka edukad näida. Nendega elujõulist riiki ei ehita.

Loevad kogemused ja kontaktid

Pärast minu ebaõnnestunud katset ajakirjanikuks õppida muutus ajakirjanduse õppimine üsna ruttu vähe populaarseks. Kõik tahtisid ühtäkki suhtekorraldajaks õppida. Nüüd on popp olla avalik haldaja. Teenib hästi, stabiilne lobi. Perspektiiv potsatuda Brüsselisse. Aga ka see muutub.

Erialavalik on niivõrd keeruline asi, et väga paljud väga palju saavutanud inimesed on teinud seda mitu korda. Kuidas sa teismelisena ikka täpselt tead, mis on see õige ja mis meeldib, kui ei ole proovinud.

Ja isegi kui sa tead, mis see on, siis kas sa pääsed seda õppima. Mina ei pääsenud. Lõpuks õppisin töö kõrvalt tollases «kassikoolis», Tartu ülikooli õigusinstituudis hoopis juristiks. Ühiskonna surve, et sa pead olema kõrgharitud, oli väga tugev. Töötanud ma sellel erialal pole, aga omajagu teadmisi sain ometi. Palju maksta samuti.

Välismaale minemisega on ju ka see lugu, et kui jääd liiga kauaks, lõikad end siinsest elust liiga ära. Sidemed ja kontaktid tekivad mujal. Kui sinna jääda ei taha, pead tagasi tulles alustama ikkagi üsna algusest.

Välismaa diplom ei anna Eesti tööjõuturul enam kaugeltki sellist eelist, nagu see andis kümme aastat tagasi. Sest neid on juba palju. Loevad kogemused ja kohalikud kontaktid. Neid kaugõppe korras ei saa.

Koolilõpetajatele peakski soovitama eelkõige üht – arendage end mitmekülgseks ja huvitavaks inimeseks. Arendage oskuste kõrval ka oma isikuomadusi, sest kuigi tööle võetakse tavaliselt oskuste pärast, siis lahti lastakse isikuomaduste pärast.

Tööjõupuudus on Eestis tegelikult müüt – küsimus on hinnas. Autojuhid, treialid ja ehitajad teenivad sageli rohkem kui paljud valgekraed. Kui oskad midagi, saad alati tööd. Kui suudad olla tore inimene, siis leib ei lõpe.