Sa lõhnad hästi!

Puhkuse ajal olen igal aastal Eesti eri nurkades ringi kolanud. Külastanud sugulasi ja sõpru. Kuigi laulusalm nimetab meie väikelinnu depressiivseks, on muru kõikjal hoolikalt niidetud ning lilled õitsevad.

Eesti on ilus Võru- ja Hiiumaal, Lääne- ja Põlvamaal. Külm ja märg suvi ei ole Euroopa polaarseima hobi – aianduse – harrastajaid kuidagi heidutanud. Eesti on haritud. Üles haritud. Ka vahepeal sööti jäänud põllud ja heinamaad, üha enam. Eestis on elutahet ja elamiskirge.

Elul pole häda midagi

Võib-olla ei ole minu järeldus statistiliselt täpne, kuid rattaga Eesti eri paigus ringi sõites tundub, et metsa on vähemalt teeäärsetes kohtades üsna usinalt majandatud. Kohati riivab see silma – millal küll hambutu suu taas hambuliseks saab? –, aga mõistan kohe, et kartul õitseb kaunilt, kuid lühikest aega. Sügiseks on ikka must muld. Et siis järgmisel suvel jälle õitseda – sinnamaani tuleb aga elada ja töötada.

Suur osa Eestist elab oma igapäevast elu, milles on rohkem rahulolu, kui meediat jälgides võiks arvata. Muidugi tahaks nii üht kui teist paremini, kuid üsna tavalistes asjades on elegantsi, mille peale istud kivitrepil ja mõtled: “Elul pole häda midagi!”

Peipsi ääres on rääbisehooaeg. Kalamees küll kurdab, et tuul on Venemaa poole ning kõik kalad Venemaale plehku pannud – nagu oleks seal parem?! Venemaal püügipiiranguid ei ole. Meil on. Aga vesi on sama.

Kõik asjad pole Venemaal halvemad kui Eestis – kui kohaliku elu vaatevinklist analüüsida. Aga noh, 15 või 18 euroga kilogrammi eest saad maailma paremast lõhelisest suitsutatud kujul isu täis süüa. Värske rääbise kilo maksab 8 eurot kilo.

Vaatamata vihmasele suvele, on hein tehtud. Külamees ütleb, et kui piisavalt töökas olla, ei saa vihmavesi heinategu jäägitult segada. Mõni kuiv päev on ikka. Ta peab väiketalu. Rahulolematust on muidugi ka. Alatskivil läheb gümnaasium kinni. Eerol ja Margitil, kes vallas elavad, on kolm väikest last. Ei taha hakata neid Tartusse vedama. Üldse ei taha. Koli või Tartusse...

Kohaliku elu korraldamine ongi raske – ükskõik, keda valitsema valid, ikka teeb ta mõne otsuse, mis närvidele käib. Mitte ainult tallinlastel ei pea suviste teetööde ajal olema head närvid, need peavad olema ka maal ning väikelinnades.

Sugulane Merike, kes töötab Valgas õpetajana, räägib, et Valgas on igal aastal Valgamaa parimate gümnaasiumilõpetajate vastuvõtt. Sellel aastal Puka gümnaasiumi parimat ei olnud. Kui ta uuris, et miks, siis selgus, et Pukas oli ainult üks lõpetaja. Aga vald peab kooli ülal. Palju sõltub kohaliku omavalitsuse tahtest ning valikutest. Elu Eestis on vaja hoida. Igal pool. Valgamaal on iga noor pere kulda väärt.

Eestlased tahavad koju

Äsja tuli uudis, et mullu “põgenes” Soomest Rootsi rekordarv soomerootslasi – 933. Üldiselt Soomest lahkujad Rootsit ei vali – vaid 15% lähevad Rootsi. Isegi need, kes on aastaid või aastakümneid võõrsil elanud, tahavad koju. Koju tahavad ka eestlased, kuigi uudiste järgi nii ei paista.

Üle 10 aasta Soomes (varem ka Norras) töötanud hõimlane Märt ei kujuta ette, et valiks oma koduks Soome. Soome on eestlasi täis, kuid seal ei ole juuri ning isegi heinamaad lõhnavad teisiti.

Rangelt omavahel öeldes on Eesti tõeliselt õitsev. Kodune. Veidi valus. Veidi kurb. Aga väga armas. Kui eelmisel reedel õhtuhämaruses koos poeg Joonataniga rattaga Alatskivilt läbi Rakvere Tallinna jõudsime, tõdesin pärast 204,5 km: Eesti, sa lõhnad ikka hästi. Imehästi!