Janek Mäggi: "Jää kestma, kange rahvas!"

Elu paradoks ongi selles, et ühest küljest tuleb võtta igat päeva nagu viimast, kuid samas tuleb arvestada riskiga, et võime elada ka 90aastaseks.

Eesti ja teiste Balti riikidega õiendamine on saanud hallipäiste Skandinaavia pangahärrade moetegevuseks.

Halvemaks läheb, kinnitavad nad nagu ühest suust. Valitsus tõmbab kulusid kokku, sest tulud vähenevad. Millist nõu peaministrile sellises olukorras anda? Kas halvenemiseks tuleb valmistuda hirmu (appi, mis nüüd saab!) või kitsidusega (midagi te ei saa, raha on otsas!)?

Esmalt, enamik Eesti ettevõtteid tegutseb oma tavalises rütmis, kuigi käibekasv on varasemast aeglasem. Põhjus on vähenev tarbimine. Inimesed maksvad ostmise asemel laene tagasi. Majandus jahtub.

Tarbimise vähenemine jahutas 1990ndate algul tugevalt ka Skandinaavia majandust. Laenuleib sai sealgi sama kiirelt otsa kui laastutuli. Nüüd on neil hea targutada. Ometi saab riik mõistlikult käitudes vähendada just eraisikute valu, mis sellistes olukordades näiteks töökoha kaotuse tõttu võib kaasneda.

Selleks, et Eestis tarbimise vähenemine liiga järsk ei oleks, võiks riik oma tarbimist (vastupidiselt erasektorile, mis on kuludele palju tundlikum) piirata vaid lõikudes, mida võib pidada tulude ebamõistlikuks ja mõõdutundetuks «ära söömiseks».

Tappa on lihtsam kui luua
 
Piltlikult öeldes lähetused Madagaskarile tuleb edasi lükata, veel parem ära jätta, kuid teid ehitada ja koole renoveerida tuleks isegi kiiremas tempos kui seni. Hinnad on soodsad ja rahval tööd vaja.

Riigi kulutused on Eesti majanduses sedavõrd suured, et osa ettevõtteid on kogu oma äri üles ehitanud riiklikele tellimustele. Samas on nad sageli suhteliselt efektiivsed ning pakkusid isegi buumiajal väga soodsaid hindu.

Riik, kelle hanke peamine kriteerium on madalam hind, peab arvestama, et väga madalat hinda pakkuvate ettevõtete kasumimarginaal on väga väike ning isegi lühiajaline töötus võib nad tappa. Kaotab ainult riik, sest selliste ettevõtete taaskordne turuletulek võtab lihtsalt oma aja.

Ettevõtja Allan Martinson on ühes intervjuus maininud, et inimene peaks vähemalt korra aastas endalt küsima, kas see töö, mida ta parasjagu teeb, ja elu, mida ta parasjagu elab, on ikka see, mida ta tegelikult tahab teha ja tegelikult elada. Näib, et valitsus on just sellise küsimuse ees.

Eesti valitsuse ülim saavutus oleks see, kui ta kulusid oluliselt ei suurendaks. Seisakut on lihtsam taluda kui muutust negatiivses suunas. Kui ettevõttes hakatakse tasuta kohvi asemel küsima tassi eest 2 krooni, tekitab see alati suurt sisemist protesti ja rahulolematust. Kui aga täna on kõik nii nagu eilegi, siis lükkub õnn lihtsalt jälle natukene edasi.

Aga kui sa elad 90aastaseks?

Sest inimesed eeldavad alati, et tulevikus läheb elu paremaks. Palk tõuseb, saab laenud makstud, rohkem reisida, raamatuid lugeda ja hobidega tegeleda, abikaasa on armsam ja lapsed ei jonni enam nii palju kui varem.

Õnn on enamiku jaoks kuskil tulevikus, ja paljud meist ei jõuagi seda ära oodata – täpsemalt öeldes märgata, et ainus hetk, mis meil on, on praegu. Sellest lähtuvalt tuleb ka tarbida.

Kui eraisiku seisukohalt vaadata, siis osa asju on palju huvipakkuvamad 25- kui 65aastaselt. Olen mõelnud, et elus saab vaid korra olla 34aastane, ning kõike, mida täna edasi lükkan, ei saa ma selles vanuses viie aasta pärast enam teha.

Sama on riigiga. Selleks, et avalikkusele-valijatele head muljet jätta, ei tohiks tegelikult edasi lükata nt Ugala teatri renoveerimist. Mõni läbisadav katus ei lagunda ainult hoonet, vaid võib saatuslikuks saada ka kultuurile, mida see hoone edendab.

Elu paradoks ongi selles, et ühest küljest tuleb võtta igat päeva nagu viimast, kuid samas tuleb arvestada riskiga, et võime elada ka 90aastaseks või vanemakski. Siis võivad mõned valikud, mis täna tunduvad põnevad, pikas perspektiivis enam mitte nii põnevad tunduda.

Riigi ja tema rahakotiga on sama lugu. Võib ju imelik näida, et riik võtab laenu selleks, et inimestel oleks tööd, ehitab teid, koole ja lasteaedu.

Aga veel imelikum oleks, kui ta oma inimestest ei hooliks ja laseks majanduse ajutise võnkumise tõttu kaotada neil kogu oma vara. Rootsis-Soomes juhtus seda ca 15 aastat tagasi palju-palju.

Erasektorile rääkida, et võtke tulevikule lootes meeletuid riske, pole halb, kuid on suhteliselt tulutu. Erasektori valulävi on lihtsalt väga madal, kuna enamikus sektorites on ülitihe konkurents. Riik saab aga jahtumist pidurdada iseenda läbimõeldud tarbimisega.

Eelarvestrateegia peaks olema selline, mis ei lähtu sisutühjast «tasakaalust», vaid aitab luua ka majandussektorite vahelist kooskõla. Järgmise aasta riigieelarve juhtmõte võiks olla «ekspordi poolt, tööpuuduse vastu», mis kindlasti ei tähenda paanilist kulude kärpimist, vaid arvestamist riskiga, et Eesti riik kestab ka 90 järgmist aastat – eeldatavasti palju kauemgi.