Miks pöördus avalik arvamus uue võimaliku esileedi suhtes negatiivseks?

Eesti kõige lugupeetuma helilooja ja võibolla ka inimese Arvo Pärdi 80. juubeli kontsert ei olnud kõige sobivam koht presidendi uue kaaslase esitlemiseks. Üks kolleeg märkis tabavalt, et Kupce “varastas” Arvo Pärdilt eesti rahva poolt Pärdile pühendatud tähelepanu. Selle hinnanguga tuleb nõustada, teades järgnenut.

Ieva Kupce ei olnud tavaline kaaslane. Näiteks Hendrik Normanni või Tanel Padari uus pruut. Tema ilmumine oli teine samm Eesti Vabariigi esimese mehe uue (elu)kaaslase legaliseerimisel Eesti ühiskonnas. (Esimene oli “juhuslik” tabamine Riias.) Kuid too teine samm oli liiga jõuline, et sellele meedias järgnenud “maavärinat” ära hoida.

Kindlasti oli vaja tulevast esileedit avalikkuses “testida”. Kahjuks sai testimine läbi enne, kui analüüsi tulemused rahvale teatavaks said. Hoogsast tantsukeerust ei piisanud. Mitte ühtegi intervjuud? Palju vastuolulist infot. Salatsemine ja varjamine.

Teade, et Kupce ei asu vähemalt presidendini ametiajal palgaliseks esinaiseks, tuli liiga hilja. Ning ebaselgelt: pärast ametiaega sisuliselt paari kuu pärast võib suure kärata hüvede “vajaduse” taastada?

Nälgivad inimesed söövad ka üksteist

Kui kogu meedia ja avalik ruum on infonäljast kokku varisemas, sünnivad konstruktsioonid, mis häbistavad mitte ainult kantseleid ja presidenti, vaid kogu riiki. Isiklik või eraasi?

Teemade puhul, mille vastu on õigustatud ülikõrge avalik huvi, ei saa taolise klišeega vastata ja loota, et see on ammendav. Enne sind rahul ei jäeta (ja õigusega), kuni sa ei ole andnud hädavajalikke selgitusi. “Ei kommentaari!” pole kujundlikult selgitades presidendi puhul tõsiseltvõetav vastus.

Ühiskonna vaikimist võib loota, kuid ühiskonda ei saa vaikima sundida. See on olnud Eesti presidentide alaline probleem – näiteks Lennart Meri Armuneeme afäär, Arnold Rüütli Kadriorgia ning nüüd siis Toomas Hendrik Ilvese ebaõnnestunud avalik suhtlus Eesti rahvaga.

Mitte eliidiga, kellest enamik nahahoidlikult vaikib. Peale mitmete kommentaaripalvete tagasilükkamist, mille meedia eriti jõhkra kommenteerimispalve rünnaku põhjuseks on “arvamusliidrite” kommentaaridest keeldumised viitega isiklikele suhetele, eetikale ja jumal-teab-millele, hakkab isegi kõige suuremal presidendi sõbral häbi. President on inimesena tore. Aga institutsiooni on eriti pärast Iivi Anna Masso ümber toimuvaid lahinguid avalikult märkimisväärselt labastatud. Kupce on pigem kõrval- kui peaosaline. Temast me ei tea lihtsalt mitte midagi. Kuigi peaks. Ja tahaks.

Presidendi institutsiooni mõte ei ole olla tipp-poliitikute vanadekodu (milles ka europarlamenti on süüdistatud). Mõte on teenida. Avatult ja avalikult. Rahvast.

Vahel on tõesti nii, et sa tahad infot jagada, kuid see ei huvita mitte kedagi. Kuid rahva teenrite puhul on tihti vastupidi: sa pead infot jagama, isegi kui sa seda mitte mingil juhul ei taha.

Kihlusest teatamine oli sarnane pommuudis nagu lahutaminegi – kogu avalikkus arvas tajuvat, mis ees ootab, kuid selle faktiks muutumine ja uudisest teadasaamise järel vaikimist eeldav avalikustamine raputas (tänu meediavõimendusele) kogu ühiskonda päris korralikult. Kõik rääkisid kõikjal ainult sellest, ei millestki muust. Ootamatu? Kollane rahvas? Pahatahtlik? Kade? Õel? Ei. Sest president on üdini avalik inimene. Sellega peavad kõik presidendid leppima. Nii Eestis kui välismaal.

Muidugi võivad kõik inimesed Eestis ja Euroopas käia kellega tahavad ja millal tahavad, kui nad jäävad ühiselt loodud kultuurilistesse ja seaduslikesse raamidesse. Mõni, näiteks Prantsuse president François Hollande on käinud salaja mopeediga oma armukese juures. Kuid ka see pälvis isegi Eestis muljetavaldava avaliku tähelepanu.

Rahvas tahab teda, kes teda juhib ja kuidas ta juhib. Mopeediga mööda linna millegi varjamiseks inkognito ja turvamata ringi tuiskav president oleks võinud ka pahategijate kätte sattuda. Mis oleks võinud riigile ja rahvale väga palju kahju tekitada – näiteks röövimise näol. Eesti president ei tohi ise isegi autot juhtida. Ainult kõnede pidamiseks ja rahva tunnustamiseks nii karme meetmeid rakendada vaja ei oleks.

Kes keda teenima peab?

Presidendi institutsioonil on avaliku arvamuse kohaselt mõte siis, kui ta teenib rahvast, mitte rahvas ei pea teenima teda. Aastasadu oli nii, et isevalitsejad tegid rahvaga mida tahtsid, pidasid armukesi, jõid ja prassisid. Selle eest nende pead hiljem võllas rippusidki.

Nüüd on teisiti. Nüüd peab president olema rahva kõige püham eeskuju. Isa. Vanaisa. Ühendaja. Bill Clintoni näitel ei halasta rahvas riigipeale, kui ta võtab alateadlikult absoluutse monarhi rolli. President ei saa võtta rahva armastust iseenesestmõistetavalt – see tulev välja teenida. Paljude presidentide jaoks on see ületamatult raske pingutus. Peaaegu võimatu on inimesel isegi Eestis presidendiks saada (saab üks 1,3 miljonist), kuid veel raskem on presidendiks jääda. Postimehe gallupi kohaselt õnnestus see Arnold Rüütlil kaks korda paremini kui on õnnestunud Toomas Hendrik Ilvesel. Valimishetkel oli teisiti. Presidendil on muidugi pool aastat aega rahva arvamust muuta.