Poliitikast lahkuv Marko Pomerants: minu jaoks on kõige ikaldunum aeg Isamaas olnud ikkagi Seedri aeg

Kärt Anvelt

Kolmekordne minister Marko Pomerants tõmbab poliitikale joone alla.

Marko Pomerants (60) on riigi ja ka kohalikus poliitikas aktiivselt kaasa löönud 23 aastat, kuid nüüd ei pürgi ta enam ka Rakvere volikogusse, kus ta on kaheksa aastat olnud. Oma esimestel, 2003. aastal toimunud valmistel kogus Pomerants Res Publica liikmena Lääne-Virumaal 4327 häält ja pääses isikumandaadiga riigikokku. See oli Eesti kõige väiksemas valimisringkonnas Lääne-Virumaal rekord 2023. aastani, kui selle lõi Hanno Pevkur 6567 häälega.

Ilmselt ei saa selles väikeses valimisringkonnas ühegi erakonna poliitik enam kunagi nii palju hääli. Mäletatavasti oli 2023. aasta riigikogu valimiskampaania üles ehitatud Reformierakonna ja EKRE vastandumisele, mis tõi üle riigi oravaparteile ulmeliselt palju hääli ning 37 parlamendikohta. See arv tundus toona uskumatu ka Kaja Kallasele.

2003. aasta valimistel, kus Res Publica tegi avapaugu, oli nende loosung „Vali kord“. Kas kord on nende aastatega valitud?

Mitu korda lausa. Minu karjäär on olnud evolutsioon. Ma ju lihtsalt sattusin poliitikasse, ettevalmistuseta poliitika tegemise mõttes, samas superettevalmistatuna Eesti elu tundmise mõttes.

Sest olite selleks ajaks olnud kaheksa aastat Lääne-Viru maavanem.

Jah ja see tähendab seda, et kõik hooldekodude, haiglate jm probleemid olid mulle teada. Edasi on toimunud modifikatsioonid: Res Publica ühinemine Isamaaliiduga, seejärel tuli IRL-i (Isamaa ja Res Publica Liit – toim) aeg ja nüüd siis on olnud Isamaa aeg. Mina pole midagi teinud, olukord on minu ümber muutunud.

Aga kui vaatate seda 23 aastat inimeste aspektist?

Toimunud on tohutud manöövrid. Res Publica algas ka suure entusiasmiga: 2003. aastal 28 mandaati. Ja pärast europarlamendi valimisi oli tõehetk. Keegi sinna ei saanud. Reiting aga oli hakanud langema juba varem. Kui tuua mingisugune paralleel Eesti 200-ga, kellel ei lähe hästi, siis ma ei soovita neil vähemasti ükshaaval kusagile ära jooksma hakata. Need inimesed, kes poliitikas tahavad jätkata, peaksid tegema ühise mõistliku otsuse. Olgu see ühinemine või midagi muud, aga põgenemine on nõme.

Põgenejaid, ka nimekaid, on olnud läbi aegade. Samuti Res Publicast, hiljem Isamaast, mille liige olete.

Nojah, alates kadunud Tarmo Leinatammest. Jaanus Rahumägi läks. Vahepeal põgenes lausa erakonna esimees Margus Tsahkna, aseesimehed Marko Mihkelson, Eerik-Niiles Kross ja Yoko Alender – see nimekiri on pikk. Mõnega neist ei oleks juhtunud seda, mis nendega juhtus näiteks Reformierakonnas. Mõnest saigi minister (Yoko Alendrist sai kliimaminister ja Annely Akkermannist rahandusminister – K. A.).

Aga fakt on, et järgmistel riigikogu valimistel peavad paljud vaatama, mida nad elus on tegelikult õppinud, mida nad oskavad ja millega edasi minna, sest sellist suurt toatäit rahvast seal valimiste järel enam pole. Ja nüüd on naljakas vaadata ka teiste erakondade esimeeste, näiteks Jüri Ratase ja Henn Põlluaasa Isamaaga liitumist.

Oma raamatu „Minu ministeeriumid“ tutvustuses kirjutasite: „Raamatu ilmumise aegu sügisel 2018 on Eestis erakondade loomise tahteavalduste buum. Tahe on, aga kas piisab ka arusaama, kuidas poliitika osadest kokku saab.“ Kas on arusaama, kuidas poliitika kokku saab?

Tegelikult ei ole midagi paremaks läinud. Ühekorraerakonnad on ju ikka olemas olnud. Res Publica suutis jääda ellu ühinemise kaudu, aga kui sa võtad näiteks Rohelised, siis nüüd on kõik tohutud keskkonnasõbrad: seda me näeme suurtel rahvakoosolekutel, kus osatakse peast nimetada eri kaitsekategooriate taime- ja loomaliike. Aga kui sa vaatad üldtoetust mõnele keskkonna- või kliimaga tegelevale poliitilisele jõule, siis seda ei ole. Rohelised tõusnud pole, vahepeal prooviti elurikkust ja mida veel. Vabaerakond on hoopis teine teema.

Eks poliitika ongi selles mõttes särtsakate inimeste kombo. Peab olema karismat ja väga erinevates valdkondades tõsiseltvõetavust ning muidugi arusaadav identiteet ja sõnum. Minu meelest oli Roheliste probleem see, et nad rääkisid küll keskkonnaasjadest, aga inimesed tahtsid tegelikult suuremat pensioni saada.

Sellest, mis viga on Eesti 200-l, on aga keeruline aru saada. Inimesed on tegelikult ju olemas, poliitiline kogemus on neil samuti – seal on küll algajaid, aga ka kogemusega poliitikuid. Alguses oli visioon ka, kuid sellele ei tekkinud piisavalt konkreetsust taha ja pika plaani jutt jäigi pika plaani jutuks. Ma ei oskaks neid aidatagi, kui nad küsiksid, mida teha, aga ma soovitaksin neil vähemasti mitte ükshaaval laiali joosta.

Jooksikud teile vist väga ei istu?

Mõneti on see paratamatu ja mõistetav, aga selles on ikkagi alati konjunkturismi või parema isikliku tuleviku otsinguid.

Seesama, et mõni poleks Isamaasse jäädes ehk kunagi ministriks saanud.

Nojah. Või teine näide: ma ei tea, mis on Mark Soosaare erakondlik kuuluvus, aga kuskil uudisteribas nägin, et minu jaoks elupõline sotsiaaldemokraat Mark Soosaar kandideerib Isamaa ridades (Soosaar on alates 2005. aastast SDE liige – K. A.). Midagi on pildil valesti – kas alguses oli valesti või nüüd on valesti. Aga ega erakondlik kuuluvus ja ideaal ei pea üldse käsikäes käima. Või siiski?

Öeldakse ju, et nooruses ollakse sotsiaaldemokraat, siis liberaal ja…

… lõpuks muututakse konservatiiviks. Jah, just. Ja kui me toome näiteks mängu [reformierakondlasest rahandusministri] Jürgen Ligi persooni, siis mina arvan, et tema on eluaeg olnud – õigemini võiks olla – Isamaa põhitegija. See, et ta on liberaalses parteis, on mulle muidugi natukene arusaamatu.

Muidugi viimasel ajal teeb mulle nalja kähmlus Ligi ja Grossi vahel (ettevõtja Oleg Gross – K. A.), kellest ma väga lugu pean. Ligi püüdis ka viimases Õhtulehe intervjuus selgeks teha, et tema ei saa küll aru, kes see Oleg Gross selline on, et tema on tegelikult tegija, tal on hulk professoreid ümber. Aga mina ütlen, et Ligi on väljavahetatav ja asendatav, Oleg Gross nii lihtsalt ei ole.

Mul on Jürgenile üleskutse: tehku Värskasse üks ettevõte aastakäibega 100 000 eurot, loogu üks töökoht ja siis ma usun, et ta on sama kõva mees kui Gross.

Selle eest tõreleb Ligi küll teiega – kas sotsiaalmeedias või saadab otse SMS-i.

Ma loodan selle peale. (Naerab.)

Ligi kinnitas, et ei lahku veel poliitikast, kuigi paljud ütlevat talle, et kobigu minema. Aga ta vastas, et tal on veel väga palju teha.

See on täiesti vale ja ma saan aru, et ta ei lähe pensionile. Aga kui me analüüsime minu öeldut, siis praegu leiab Reformierakonnast vähemasti kolm rahandusministrit, kes teeksid selle töö ära samamoodi, sest eeldused on ju enam-vähem samad.

Mäletad, kui Aivar Sõerd (Reformierakond, rahandusminister aastatel 2005–2007 – toim) oli esimest korda rahandusministrina lisaeelarvet tutvustades riigikogu ees? See oli päris õudne. Ta ei olnud rumal, aga see oli talle täiesti uus olukord. Ja natuke hiljem põhieelarvet tutvustades rääkis ta nagu kulda. Muutus oli toimunud. Ning kui praegu tahab ajakirjandus eelarve kohta saada natukenegi kriitilisi kommentaare või sisekaemust, siis küsitakse seda ikka Sõerdi käest.

Teine huvitav näide on Marko Mihkelson (Reformierakond, riigikogu liige ja väliskomisjoni esimees – toim). Kui ta on ka opositsioonis ja pole juhtumisi riigikaitse- või väliskomisjoni esimees või aseesimees, siis kes annab kommentaari? Ikka Mihkelson.

Poliitikas arvamusliidriks kasvamine on omaette kunst ja ei olene üldse sellest, kas sa oled ühel või teisel pool, küll aga sellest, kas sa oled eksperdi tasemel. Või võtame teise näite, meie teine lemmik Ligi kõrval, Andrus Ansip [Reformierakond], kes alustas eriarvamusliidrina ning on nüüd eriarvamusliider ja arvamusliider ühes tükis, kuigi on praegu ametilt vanaisa.

Teil on olnud kolme ministriametit pidades (aastatel 2003–2005 oli Pomerants sotsiaalminister, 2009–2011 siseminister ja 2015–2017 keskkonnaminister – toim) neli peaministrit: Juhan Parts (2003–2005), Andrus Ansip (2005–2014),Taavi Rõivas (2014–2016) ja Jüri Ratas (2016–2021). Kui erinevad nad on?

Mul on isegi spikker kotis kaasas, sest arvasin, et küsid selle kohta.

Parts oli sotsiaalministri otsingutel natukene sundviskes, aga teda tuleb kiita. Tema aitas ju mul poliitilist karjääri alustada. Olime valimised võitnud, ta lamas fraktsiooni toas, jalad pingi otsa peal, ja ütles: „Marko, meil on vaja sotsiaalministrit.“ Sealt see algas.

Aga Ansipi puhul tundsin ma kõige rohkem toetust ka keerulistel hetkedel. Näiteks Monika ajal, kui inimesed olid lumes kinni. (2010. aasta 9. detsembril tabas Eestit lumetorm Monika, mistõttu muutusid paljud teed läbimatuks. Tallinna-Narva maanteel Padaorus oli sõiduautodes, bussides ja veokites lumevangis umbes 600 inimest, kellest enamik oli sunnitud autosse ööbima jääma – K. A.) Ja kes helistas? Ikka Ansip, kes ütles: „Marko, ära pabista, raha taha asi ei jää, küll me suudame inimesed välja saada.“

Hiljuti ilmus Ansipil raamat ja minu kirjutatud arvustus sai lehes pealkirjaks „Ansip pole endiselt Kaja Kallasest üle saanud“. Andrus saatis pika SMS-i õhtul ja teatas: „Nii äge lugu, las nad nüüd loevad, mis mul selle Kallasega on.“ Ansipis jagub eestluse elujõudu ja rõõmu veel aastakümneteks.

Ratase puhul olen kirja pannud sõna „empaatia“. Tal jätkus isikliku suhtluse aega ja tahet. Ma ei oska öelda, kas seda on ka praegu. Eeldan, et siiski on. Nüüd on ta võtnud enda peamiseks rolliks hoopis seltskonnategelase rolli. Aga kindlasti saab öelda, et vana Reinu (Jüri Ratase isa Rein Ratas oli professor, keskkonnaministeeriumi kantsler ja riigikogu liige – K. A.) lastetuba on talle kindlasti hästi mõjunud.

On selline inimene nagu Rein Ratas praegu poliitikast puudu?

Rein Ratase ja Eiki Nestori koht on praegu tõesti vaba. Kandidaadid võiksid olla [riigikogu liikmed] Enn Eesmaa ja Margit Sutrop. Mõlemad peaksid sel juhul pingutama ja tahtma omi kolleege aeg-ajalt kantseldada. Kumbki pole kohe valmis, aga eeldusi on.

Taavi Rõivas on peaministritest veel iseloomustamata.

Rõivase kohta olen enda jaoks märksõnaks kirjutanud „nooruslik uljus“. Praegu heidetakse ju [peaminister] Kristen Michalile ette, et ta on muutunud liiga ettevaatlikuks. Seega, natukene peaks rokkima nagu Rõivas. Teinekord teed ikkagi otsuse ära, ja nagu [endine poliitik] Villu Reiljan ütles, siis kehv otsus on ikka parem kui mitte otsustada. Või tsiteerides [maletaja] Paul Kerest, siis halva plaaniga on ikka parem kui ilma plaanita.

Mina arvan, et neid nelja, kellest meil juttu oli, on peaministriamet distsiplineerinud. See muudab inimest, tekib ekstra vastutustunne ja võib-olla ka mingi empaatilisus. See võib aga siis, kui vastutust enam kaelas pole, üle minna.

Mul on meeles üks seik, kui Andres Tarand oli lõpetanud oma karjääri jõulurahu peaministrina (1995 – K. A.). Ma olin siis maavanem ja kinkisime talle suure, kas kolme- või viieliitrise viski. Sa riigikogu meeste tualetis oled käinud?

Sees mitte, kuid selle ukse ees tehakse poliitikutega intervjuusid.

No just. Seal on esmalt suur eesruum, tagapool on tualetid, kus on vanad müürid ja suur aknalaud. See viski oli aknalaual, Andres oli käinud oma tuuri kabiinis ära, keegi tema ihu enam ei kaitsnud, ta oli seal nõutult oma viskiga ja mõtles, mida oma eluga nüüd uuesti peale hakata – peaministriperiood oli läbi ja ta muutus taas Andres Tarandiks. Arvan, et kõigiga on see natukene niimoodi. Michal on ka pärast seda, kui see aeg ükskord tema jaoks lõpeb, taas teistsugune inimene. Kas parem või halvem, ei tea, aga teistsugune.

Res Publical ja Isamaal on kokku olnud hulk esimehi. Kes teile meeldis, kes ei meeldinud?

Kui alustada lähiajaloost, siis fakt on, et [Urmas] Reinsalu (praegune Isamaa esimees – toim) teine tulemine andis ikkagi täiesti uue hingamise. Praeguste kohalike valimiste kontekstis on inimesed ise valmis oma erakonna nimekirjas kandideerima.

Mulle meeldib ka Reinsalu stiil. [Maalehe ajakirjanik] Rein Sikk koos abikaasa Merikesega kinkisid mulle raamatu „Lenin: seltsimees ja inimene“ ja selles on terve rida kirju: Lenini sedel sõjaasjade rahvakomissari asetäitjale, sedel [Aleksandr] Uljanovile (Lenini vend – toim), telegramm [Nadežda] Krupskjale (Lenini naine – toim).

Reinsalul on ka niisugune mõnus stiil, ja kui sa kuuled, et ta hakkab rääkima, on ta ilmselgelt kellelegi kirjutanud. Näiteks Michalile, mida valitsuses teha, [haridus- ja teadusminister] Kristina Kallasele, kuidas peaks haridust juhtima, või kuidas peaks [SDE esimees] Lauri Läänemets suhtuma maksudesse. Ta muudkui kirjutab ja juhib tähelepanu, kuidas asjad peaksid tegelikult käima. See on sõbralik muie Urmase suunas, loodetavasti ta ei solvu.

Nüüd ta möllab ja uurib, mis toimub riigieelarves tegelikult, ning edasi on küsimus selles, kas tal jätkub eestluse elujõudu järgmiste riigikogu valimisteni, et sellest võiks sündida mingisugune valitsus. Tema on nüüdseks juba ainus – tegelikult Priit Sibul ka –, kes algse Res Publica aktiivist alles on jäänud. Ta tegi oma esimesel esimehe perioodil (Reinsalu oli esimest korda Isamaa, toona veel IRL-i esimees aastatel 2012–2015 – K. A.) mulle ausa pakkumise hakata keskkonnaministriks. Tunnustan.

Minu jaoks on kõige ikaldunum aeg olnud ikkagi Seedri aeg (Helir-Valdor Seeder oli Isamaa esimees aastatel 2017–2023 – K. A.). Ta tegi kummalisi kaadrivalikuid, lasi ka minu lahti keskkonnaministri kohalt, kui ma olin valmistunud kogu innuga Euroopa Liidu eesistumiseks, mida ma oleksin soovinud teha. No näete, ma olen ilma selleta ka elus, aga minu meelest ei olnud see väga mõistlik. Ja tegelikult ei läinud erakonnal ju hästi. Ta suutis luua uue partei, mille nimi on> Parempoolsed (Seedri ajal lagunes Isamaa ja lahkunud moodustasid uue erakonna Parempoolsed – K. A.). Mul on kahju ja see periood on arusaamatu.

Kuna iseloomustasite Seedrit sedasi, ehk mängib rolli ikkagi isiklik kibestumus?

Ei-ei, erakonnal ei läinud ju hästi. Kui võtame kasvõi peaministripotentsiaali, siis üheski küsitluses ei arvanud keegi, et Seedrist võiks saada peaminister. Reinsalu puhul arvatakse seda. Olen Seedrile isiklikus plaanis andnud nõu ja ma ju räägin temaga, aga kindlasti oli see Isamaa jaoks üks kehv periood ja see kestis pikalt. Osa inimesi ei suutnudki selle lõppu ära oodata ja seega lahkusid.

Seeder on nii opositsioonis kui ka koalitsioonis alati öelnud, et reiting pole oluline, kõige olulisem on oma poliitika elluviimine. Kas teie olete nõus selle poliitikaga, mida Isamaa Seedri juhtimisel ellu viis – kuni teise pensionisamba saagani välja?

See on üks minu lemmikteemasid! Kui kusagil Eesti kaubanduskeskuses küsivad pangapoisid, kuidas mul läheb pensionisammastega, siis saan öelda, et teie ees on üks elus olevatest inimesest, tänu kellele on teine pensionisammas alles. Tegelikult olid ju arutlusel valikud, kas teine pensionisammas täiesti kaotada või jätta see vabatahtlikuks. Meie Sven Sesteriga ütlesime, et sellist asja, et see kaob, ei tule. Siim Kiisler samuti. Samas paadis oli koos meiega toonane sotsiaalkaitseminister, kadunud Kaia Iva.

Kui nüüd lihtsalt küsida, mida ma enda arvates olen selle 23 aasta jooksul Eesti poliitikas head teinud, siis selle, et teine pensionisammas alles on, julgen ma panna plusspoolele.

Kas Res Publicasse kutsus teid 2002. aastal Parts või oli see Tõnis Kons (üks Res Publica asutajaliikmeid, nüüd Parempoolsetes – toim)?

Tõnis Konsil ja Indrek Raudsel oli suur roll. Sinna saamise lugu algas juba Pegasuse kohvikust, kuhu nad olid kaasa võtnud ka Olari Taali (Res Publica üks asutajatest – K. A.). Mina läksin sinna mõttega „Teie tehke parteid, mina elan oma elu edasi“. Aga siis ütles Taal, minu hilisem riigikogu pinginaaber: kuule, sa ju ei ole üldse rahul sellega, mis ümberringi toimub, kogu aeg sa õiendad, kurat, tule tee siis ise paremaks.

Nii et ma julgeksin öelda, et üks märgilisi võtmeisikuid oli Taal. Seejärel konsulteerisin veel kahe inimesega. Üks neist oli [sotsiaalteadlane] Tiina Randma-Liiv, keda ma õppisin tundma Tartu ülikoolis magistriõpingute ajal, ja teine oli Rakvere ettevõtja Vahur Luman. Läksin Vahuri juurde arutama, aga ma ei öelnud, millest tahan rääkida. Ta pani mu istuma nii, et mu selja taga oli pabertahvel, ja ütles, et ma ei pööraks end enne jutuajamise lõppu. Kirjutas sinna siis vahepeal ühe sõna. Rääkisin oma jutu ära: vot plaan on selline, argumendid on sellised, mis sa arvad? Ta ütles, et pööraksin ümber, ja tahvlil oli sõna „Jah“.

Kas Partsul erakonna esimehe tööks üldse soovi või aega oli?

Eks peaministritöö võtab ju hästi palju energiat, aga sa paratamatult pead parteiga tegelema. Mingi häda on ju alati omadega, mitte võõrastega, mingid inimesed tahavad midagi jne. Või olukorra muutus europarlamendi valimistel. Partsu ma laiskuses või mitteviitsimises ei süüdistaks, ka meeskond oli hea: Ott Lumi, Taavi Veskimägi ja kes kõik seal olid. Ja eks me ministritena käisime igal kolmapäeval enne valitsuskabinetti tema juures istumas.

Hiljuti püüdsin Juhanit ergutada ja ütlesin: „Sa oled laisk.“ Juhan vastas: „Marko, ära ütle, et ma laisk olen, ma lihtsalt ei viitsi.“ Ja ega tal ei ole vaja praegu üldse pingutada. Samas on ta oivaline esineja ja võiks ju midagi teha. Mõne Eestimaa koha suureks, nagu Tiit Vähi, kes võttis Sillamäe ette. Nüüd teeb Jürgen Ligi loodetavasti Värska suureks tagasi.

Olen toonud mitmel korral elus seda näidet, et kui iga endine peaminister võtaks ühe Sillamäe-suuruse linna ja teeks seal midagi oivalist, oleks Eesti elu raudselt parem.

Kuidas on lugu Res Publica ja Isamaa eri esimeeste visioonidega? Näiteks Margus Tsahkna omaga?

Tsahknal oli tohutu visioon, millega polnud väga midagi peale hakata – kaks miljonit eestlast (kunagine IRL-i esimees Tsahkna esitas 2016. aasta jaanuaris erakonna visioonikokkutulekul „Isamaa 2.0“ Eesti järgmiseks suureks eesmärgiks jõuda kahe miljoni end eestlaseks pidava, eesti keelt kõneleva või eesti majanduse heaks töötava inimeseni – K. A.).

Tsahkna puhul oli natuke arusaamatu, et saime alles volikogus või juhatuses teada, mis juhtuma hakkab, sest ega arutelu või mõtete omaks võtmise aega väga ei olnud. Nüüd ka, retoorikat on tal ju küll. Kui kuuled, et läheb karmiks või kõik on metsik, siis juba tuleb muie suule. Aga päriselt ei juhtunud meiega midagi. Ta tahtis ka mind ja Sestrit (Sven Sester oli rahandusminister aastatel 2015–2017 – toim) maha võtta, aga see tal ei õnnestunud.

Aga arvan, et Partsule pole omas ajas midagi ette heita. Juba riigikontrolöri osa tema elust (Parts oli riigikontrolör aastatel 1998–2002 – toim) – ta oli igal juhul omal ajal tulevikku vaatav inimene.

Kui mõelda aga Reformierakonnale, siis on hästi palju nalja visatud Ansipi ja tema visiooni „Eesti viie rikkaima riigi hulka“ üle. Aga see on ainukene visioon, mis on aastad üle elanud ja millel tegelikult on mõte ka. Kuid praegune visioon peaks olema meie kõigi jaoks väga lihtne ja ühtne: maailmarahu. Muuks väga palju aega ei jää.

Kuidas te kunagise sotsiaalministrina tervisekassa suvepäevade trallile vaatate?

Olen muidu suur suvepäevade pooldaja ja arvan, et mõnes ametis peaks olema neid kaks korda ühe suve jooksul. Pean silmas näiteks neid inimesi, kes töötavad riigikantseleis valitsuskabineti ametnikena, sest nad kuulevad seal õhtutundidel igasuguseid visioone ja mõtteid.

Tervisekassa asja võib vaadata erinevalt. Kehv lugu on see, et Rain Laane ei öelnud kohe, et osa sellest rahast saab Jürgen Ligi – see läks ju valitsusele maksudeks. Aga võib-olla on see selle aasta ainukene regionaaltegu: raha jõudis Valgamaale avaliku sektori poliitika kaudu. Teenindussektor ja Taagepera turismiettevõtjad said vahendeid, lugupeetud muusikud ka ja ametiinimesed said rahulolu. Seega, mina pooldan suvepäevasid, aga kui julged teha, pead julgema rääkida – siia tulebki piiri tõmmata.

Kindlasti oleks saanud palju paremini ja rahva jaoks oleks olnud õiglane, kui need suvepäevad oleksid toimunud Kauksis, aga mitte selles Kauksis, mis Peipsi ääres on, vaid Põlvamaal, kus inimesed oleksid näiteks madratsitega maganud koolimaja põrandal. Kutsunud ministri ka endale rääkima. Praegust oli ilmselgelt inimeste jaoks palju.

Milline kolmest ministriametist teile kõige rohkem meeldis?

Aus on öelda, et ikkagi keskkonnaministri amet, sest ma olen selle eriala inimene. Kõik, kes on olnud sotsiaalministrid, võivad hiljem olla ükskõik mis ministrid.

Kõige ägedam periood poliitikas?

Kui ma olin õiguskomisjoni esimees. Pärast 2009. aasta valimisi lõpetasin siseministriametis ja Mart Laar ütles, et nüüd on selline lugu, et ma pean minema õiguskomisjoni esimeheks. Ma ütlesin: Mart, kas sa oled hulluks läinud, ma olen geoloog. Sinna ma aga läksin ja see amet tähendas seda, et sain tuttavaks toonaste prokuröride, advokaatide, notarite, kohtutäiturite, riigikohtunikega ja teistega.

See oli minu jaoks ka arendav aeg. Mu ühel käel istus Igor Gräzin, kes kord tuli lagedale Vene riigiduuma otsustega, siis Rooma õigusega ja kolmandal korral Eesti põhiseadusega. Mul oli kabinetis põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, selline paks raamat, ja vahel ma äsasin sellega Gräzinile. No ja teisel pool istus Peeter Võsa, vastas Andres Anvelt. Nii me seda asja seal tegime.

Tooge mõni näide, mis on Eesti poliitikas täitsa metsa läinud.

Kadri Simsoni suur võit oli tasuta bussisõidule üleminek – see on kindlasti täitsa metsa läinud. Praegu võib rääkida vaid teoreetiliselt, et väljaspool maakonnakeskusi või Tallinna lahendab bussisõit inimeste mingisuguseid probleeme.

Ma läksin Võrumaal spetsiaalselt ühe kruusatee äärde vaatama, mis on bussipeatuse tulba peal väljas. Üks buss läks ühtepidi Kanepi poole ja teine buss mingil muul ajal Põlva poole. Mida selle teadmisega peale hakata? Kui sa oled sinna külla kord saanud, siis ilmselgelt saaksid sa bussiga sealt mingil hetkel minema või vastupidi, aga päriselt ei ole sellist raha olemas.

Ka nüüd oli jälle uudis, et [regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes] Terras küsib [ühistranspordi rahastamiseks] 50 miljonit juurde. Aga minu meelest on see mission impossible (võimatu ülesanne – K. A.) ja tuleb tunnistada, et maal on elu võimalik ainult siis, kui sul on auto või kaks, sa liigud väga vähe või ei liigu üldse. Pole mõtet raisata aega nõudepõhise transpordi unistusele. Ma ei usu sellesse mitte ühegi raha eest.

Kui mõtlete oma kolme ministriameti peale, kas on mingi otsus, mis ei lase öösiti vahel magada?

Olen selle peale mõelnud ja selliseid otsuseid ei ole. Alati võib arutada selle üle, kas ühte või teist asja saaks teha paremini, aga kõige raskem hetk oli ära päris alguses. Kui nüüd küsida, kas 23 aasta jooksul on midagi püsivat või kaduvat, siis ehe näide on hiljutine uudis, et perearst Le Vallikivi lahkus meie hulgast. Vähiravimite teema oligi minu jaoks see raske otsus.

Minu sotsiaalministriameti ajal oli nimelt selline juhtum, et Marge Valdmann (põdes verevähki ja paraku suri seetõttu 2004. aastal – toim), kes oli Res Publica liige, sai ravimifirmalt endale sobivat Gliveci ravimit. Selle peale tekkis poliitiline surve, et Glivec saaks haigekassa (nüüdne tervisekassa – toim) ravimite nimekirja. Onkoloogide konsiilium ütles, et seda on vara sinna nimekirja panna, see võtab raha ära paljudelt teistelt. Ja minul tuli siis eitav otsus teha. Muidugi käisid oma erakonnakaaslased peale, et tuleb teha, aga eitava allkirja ma andsin.

See laseb mul magada, inimene ei olnud ju ravita, kuulasin eksperte ja ei kuulanud poliitikuid, aga keeruline oli see hetk igal juhul. Lõpuks on kusagil ikkagi inimeste elud ja tragöödiad. Me näeme seda iga päev ka 2025. aastal, kui kõik jätkub. Innovatsioon toob uusi ravimeid ja need ei ole meile taskukohased, aga inimesed loodavad neist elule pikendust.

Miks te poliitikast lahkute?

Ahaa, mul on lausa nimekiri. (Võtab kotist paberi ja loeb ette.) Nii, siin on märksõnad: pinnapealsus, ettevalmistamatus, asjakohatu jahumine, teemade mittevaldamine, aja raiskamine, lubadused, millel pole variantigi täide minna, pingutuse puudus, riigikogu marginaliseerumine ehk ikka räägime kuluhüvitistest ja kõigile on kahju palka maksta.

Olen jõudnud staadiumisse, kus poliitika on minu jaoks hobi. Oma päevatööd teen ma ettevõtjana ja siis pühendun Rakvere linnavolikogu tegevustele. Uue aastani olen ka Lääne-Virumaa Isamaa piirkonna esimees – enne lihtsalt ei pääse sealt ära. Mis puudutab valimisi, siis iga hobi peab tooma rõõmu. Kui kogud marke, peab see meeldima. Aga kui hobis on rohkem neid asju, mis närvi ajavad, kui neid, mis rõõmu toovad, siis on ebaloogiline sellega tegeleda.

Nõukogude ajal parteisse kuulunud inimesed teatasid hiljem, et nad õõnestasid süsteemi seestpoolt. Kas teil ei õnnestunud Isamaa süsteemi seestpoolt õõnestada või polnud selleks tarvidustki?

See ei ole kunagi mu eesmärk olnud. Parteisid pole mõtet lõhkuda. Eestis on küllalt neid inimesi, kes ütlevad, et ei saa, ja need ei-inimesed suudan ma kähku kokku saada. Meeskondades on vaja ikka rohkem jah-inimesi ja neid, kes üle välja asja jagavad.

Kuidas seda saavutada? Selleks peakski enne otsustama hakkamist argumendid endale selgeks tegema. Sa oled asja enda jaoks läbi mõelnud, tunned suurt pilti. Kuigi ma olen öelnud ka Rakvere linnavolikogus, et rahvasaadikul on põhiseaduslik õigus olla loll, tegelikult ei pea midagi teadma ja saab otsustada küll. Aga päriselus me saame aru, et see ei ole õige ega jätkusuutlik. Ja lõpuks sa ei viitsi lihtsalt olla selle süsteemi osa.

Urmas Reinsalu ei proovinud teid ümber veenda?

Ikka proovis, aga olen välja kujunenud inimene, otsusekindel. Ega ma siis ei astu erakonnast välja. 20 eurot liikmemaksu saab Isamaa ju minu käest edaspidi ka, ja kui keegi tahab minuga rääkida erakonnaasju, ei pööra ma tänaval kõrvale. Eks poliitikas peab keegi kogu aeg olema ja Rakveres on meil neid inimesi õnneks küll ja veel. Lihtsalt fakt on, et mind pole järgmises volikogus.

Ja ka mitte järgmises riigikogus, sest ka sinna te enam ei kandideeri?

Täpselt nii.

Aga kui Isamaa võidab 2027. aasta riigikogu valimised ja Reinsalu teeb ettepaneku ministriks tulla?

Vastus on ei. See amet ei arenda mind ju enam mitte kuidagi. Mul on tehtud endale kümne aasta plaan, kus ei ole poliitikat sees.

Kümne aasta plaanini veel jõuame. Kui Õhtulehe ajakirjanik Marvel Riik 2018. aastal teie raamatut arvustas, alustas ta oma lugu nii: „Kui poliitika suurde mängu astub nolk, kes pole päevagi täidesaatva võimu juures olnud, kuid peab hakkama kandma kogu ministeeriumi raskust, tasub talle teele juhina kohe kätte suruda Marko Pomerantsi raamat „Minu ministeeriumid“ ning loota, et lihtsamad ämbrid ei kolise.“ Märksõnade järgi, mille te poliitikast lahkumise põhjustena esile tõite, võiks justkui eeldada, et noorema põlvkonna ministrid ja poliitikud pole seda raamatut lugenud.

Ei vasta tõele! Olen saanud positiivset tagasisidet peaaegu kõikide erakondade ministritelt ja ka praegustelt erakondade esimeestelt, kes on seda lugenud. Viimase kinkisin ma [taristuminister] Kuldar Leisile, kes juba õhtul teatas, et on jõudnud peatükini „Minister ja kantsler“. Nii et tasub lugeda, sest suures pildis pole mitte midagi muutunud. Ikka on kuskil su maja (ministrite seas on tavapärane öelda irooniliselt, et maja ehk ministeerium arvas, otsustas jne – K. A.). Siis on riigikogu fraktsioon, kes on sinu vastu väga nõudlik ja ütleb, et sa pead tegema seda, teist ja kolmandat.

Parim, mida ministriametiks valmistumiseks teha, on lugeda seda raamatut, sest me näeme ju ka praegu, et sa võid ministriks sattuda tegevpoliitikast, olles juba aastaid riigikogus olnud, ja ikka läbi kukkuda. Aga sind võidakse ka kutsuda. Siin ongi hea näide Kuldar Leis, kes oli ettevõtja, tegi [Euroopa 2024. aasta] kultuuripealinna Tartut ja sattus enda jaoks uude keskkonda. On ju hea, kui on järgmised peatükid võtta.

Hästi skeptilised oldi, kui noor Terras sai regionaal- ja põllumajandusministriks, aga mina hakkasin teda jälgima esimesest päevast ja nüüd ta tegelikult saab juba aru, mis asja ta ajab. Ja mina ütlen, et temast saab asja.

Yoko Alender oli pikalt olnud poliitikas, kuid kliimaministri koht oli tema jaoks liiga suur amps. Ega see pole mingi häbiasi, kui vahepeal tuleb samm tagasi astuda. Minu näitel võib see hinge küll täis ajada, aga mingil hetkel on see paratamatus. Enamik Eesti inimesi ei ole kunagi minister olnud. Lahkutakse ka riigikogust seda päeva ära ootamata, sest kannatus katkeb – inimene tunneb, et tema kord oleks pidanud juba ammu olema.

Ütlesin aga Kaia Iva (endine riigikogu liige, aastatel 2016–2019 sotsiaalkaitseminister – K. A.) matusel, et ikka püütakse inimesi defineerida selle järgi, et ta oli minister, kuid tegelikult me oleme kõik palju suuremad, meis on palju enamat ja tegelikud väärtused tulevad ikka kogu sellest elust, mitte ühest perioodist. Muidugi, minister tuleb ka hästi olla.

Milline oleks teie silmis ideaalne järgmine valitsus? Ja ma ei räägi praegu erakorralistest valimistest, mida Reinsalu ajab…

No ta saab ise ka aru, et neid ei tule.

Pean silmas korralisi, 2027. aasta valimisi.

Oletame, et Reinsalu rokib edasi ja Isamaa saabki üle 30 koha. Minimaalselt oleks koalitsioonivalitsuse moodustamiseks vaja veel 20 häält, kuid 51 pole mingisugune lahendus. Huvitav oleks, kui Parempoolsed, mille liikmed on Reinsalule tuttavad, saavad sisse. Siis toimuks justkui sümboolne taasühinemine valitsuse tasemel. Seejärel on küsimus selles, kes on kolmas jõud.

Siis tuleb vaadata, kes pakuks kõige rohkem kasu ja tekitaks kõige vähem kahju, et saaks edasi liikuda. Poliitikas kipuvad kõik välistama, kuid esimesel päeval on see mõttetu. Eks endale tehakse ikka nimekiri, millises järjekorras sa asju võtad, ja lõpuks on nagu ikka Eesti elus, et võtad halbadest variantidest vähem halva. Koalitsioon on igal juhul esimesest päevast alates üks õnnetu organisatsioon. Päriselt ei ole olemas seda, et saaks kollektiivselt edukas olla. Igaüks tahab olla selle terviku sees ise parim võimalik.

Kui palju on praeguse Isamaa ja selle esimehe Reinsalu väljaütlemistes populismi?

Ikka on ja ma arvan, et kõikide erakondade esimeeste väljaütlemistes on populismi – midagi, mida rahvas kuulda tahab ja mis ei pruugi päriselus olla kas mõistlik või lihtsalt ei kipu realiseeruma. See on poliitika olemuse paradoks. Päris populismita poliitikat polegi olemas. Kui oleks ka 101 Jürgen Ligi riigikogus, tuleks ikka populism välja. Mis kujul, selle üle pean ma küll mõtlema.

Kes on teie jaoks nende aastate peale tagasi mõeldes kõige olulisem või ägedam poliitik?

Ma ikkagi julgen esile tuua selle inimese konkurentide seast. Andrus Ansip on üks mu lemmikuid. Esiteks suutis ta olla väga pikaajaline peaminister, ta suutis teha sellele jätkukarjääri. Ta naudib minu meelest täiega ka seda, et on kvaliteetne vanaisa, ja ma loodan, et samuti kvaliteetne vanavanaisa. Ta on üks väheseid, kes on tegelikult pakkunud välja visiooni – viia Eesti viie rikkaima riigi hulka.

Siis muidugi mees omade seast – Tunne Kelam. Ta on uskunud Eesti vabariiki, olnud alati väljapeetud. Olnud edukas nii Eesti kui ka Euroopa tasemel. Olnud presidendikandidaat ning oleks riigikogus nüüdki samas rollis, kus oli Rein Ratas. Osaleb Eesti elus siiamaani.

Kui aga võtta Eesti poliitika viimast 25 aastat, siis Reinsalul on selles väärikas koht olemas. Fakt on, et igav ta ei ole. Energiat tal on. Populismi on temas ka. Ja loodan, et õigel ajal ka vastutustunnet. Ma tahaksin selle ära oodata. Muide, hiljaaegu ütles üks Eesti riigi endine väga tuntud ametiisik ühel üritusel, et kui tal oleks peaministrina valida Reinsalu ja Helme vahel, valiks ta viimase.

Tean, kellest räägite. Ta pidas silmas, et Helme puhul on kõik etteaimatav?

Just, aga Reinsalu võib olla täis üllatusi. Kuid tulgu siis ikka üllatused.

Nõukogude armees olles teenisite aega Afganistanis. Mida te sealt kaasa võtsite oma praegusele elule tagasi vaadates?

See on muide üks osa sellest, mida ma praegu edukalt müün. Kui mõtleme meid ümbritsevatele probleemidele, siis on need päriselt tühised. Üks asi on mõelda, kas sa hommikul ärkad, ja teine asi on see, kas sul on mingi poliitiline probleem. Afganistan andis arusaama, et kui kurb ja tõsine mingi hetkeprobleem ka ei paista, on see tegelikult tühine.

Mina näiteks ei ole elus kordagi läbi põlenud ja ei kavatse ka. Stressisituatsioonis olen muidugi olnud, aga sa hindad siis asja mingisugusel skaalal ja püüad olla ise asjade kontrollija, mitte ei lase asjadel ennast kontrollida. See [Afganistan] on kogemus, mida ei vaja minu arvates keegi, aga kui see sul juba on, siis tuleb sellest midagi positiivset võtta.

Ütlesite, et järgmise kümne aasta plaanid on tehtud. Millised need on?

Plaan on väga lihtne. Ma kavatsen, kui tervist on, jätkata ettevõtluses vähemasti 70. eluaastani. Lääne-Virumaal on selline rinnamärk nagu „10 aastat ettevõtja“. Mul on kolm aastat veel jäänud, siis ma esitan märgi omistamise taotluse.

Siis on mul töö noorsooga: mul on neli lapselast, kellest esimene läks 1. septembril esimesse klassi, ja kõige noorem on kaheksakuune Ruuben. Noorsugu vajab harimist. Minu jaoks on oluline ka rahva tervis. Pean silmas enda tervist ehk igal õhtul tuleb minna abikaasaga õue ja vaadata tuule järgi, kas keerata väravast vasakule või paremale. No ikka allatuult, eks. Siis tuleb käia neli korda nädalas saunas ja niisama ka lösutada.

Poliitikas oleku aja kavatsen ma asendada. Mulle on pakutud tasuta tööd huvikaitsevaldkonnas – see on ühiskonnale hea –, aga need uudised tulevad ilmselt oktoobris. Seega ma kulutan osa oma ajast endiselt ühiskonnale.

Marko Pomerantsi poliitikast lahkumise pomeriim

Postimees avaldas aastatel 2005–2008 regulaarselt Marko Pomerantsi luuletusi, nimetades neid pomeriimideks. LP palvel kirjutas Pomerants pomeriimi ka enda poliitikast lahkumise kohta.

Kui aeg saab täis ja täis ka hing,

siis mõttetu on järgnev ving.

On targem samm siit edasi,

saab keegi võimaluse sedasi.

Saad ise teha miskit muud –

telekat vaadata, lõhkuda puud.

Või on see ootav tegu hea,

kus puudu seltsist veel üks pea.