Janek Mäggi: Miks Eesti presidendiks ei kõlba mitte keegi? Aga igas näitemängus tuleb õigel hetkel kapist välja see, keda varem pole märgatud

Tragikomöödia „Eesti presidendiks ei kõlba mitte keegi!“ lõppvaatus läheneb. Hetkel on vaheaeg, kus teatrikülastajatele pakutakse tasuta kohvi ja konjakit, et nad enne viimast vaatust minema ei läheks – osad neist on väga tülpinud nägudega, kuna nad ei mõista kaasaegse teatri keelt ja viisi.

Inimesed on segaduses, sest etendus on lavastatud nii nagu „Serafima+Bogan“ Kolkjas – näitlejad mängivad ühte ja sama etendust õhtu jooksul kaks korda, külalised vaatavad seda kord ühelt lavalt, siis teiselt lavalt. Juba lavalt lahkunud näitlejate tagasitulek lavale on paratamatu, sest näitlejatel on ühes näitemängus mitu rolli.

Raske on mõista, miks avalikkuses on kosta rahulolematust. Miks kandidaatidega tullakse välja viimasel minutil? Miks lugupeetud inimesed keelduvad kandideerimisest? Miks pealtnäha sobivad kandidaadid tagasi lükatakse? Miks erakonnad ei tee koostööd? Kus on kord?!

Käimasolev näitemäng on lummavalt intrigeerivate pööretega. Näitlejad on erakordsed, rollisooritused imetabased. Lavastaja käekiri väärib mitmekülgset tunnustamist. Aasta etendus on see vaieldamatult!

Selles, et mõni osatäitja peab langema juba esimeses vaatuses, ei ole midagi imelikku. Nagu paremates Taani-Rootsi krimisarjades ei tohi lõpplahendus olla vähimalgi määral etteaimatav. Verd peab lendama, pead peavad lendama. Pealtvaatajal peab olema alaline hirm, et juhtum jääbki lahendamata. Aga ei jää.

Ja ei jää ka Eesti riigipeata. Mida rohkem poliitikud põnevust üles kütta suudavad, seda parem. Sest seda me ju tahamegi! Kui me alutaksime kriminaalromaani lugemist tagant otsast, ei ole esimest poolt mõtet ju lugedagi!

Meil on valmisteni veel väga palju aega. Kolm nädalat! Selle ajaga jõuab läbi tuulutada valitsuse jagu kandidaate, ajada inimeste päid segi, et homset Eestist juhitakse just sellest kaarikust ning jõuda tulemuseni, mis pooltele valmistab elurikast rõõmu ning pooltele hingematvat pettumust.
Riigikogu on käitunud väga eetiliselt. Ta ei ole solgutanud ja peedistanud lugupeetud inimesi ning sisendanud neile täiesti alusetut lootust, et neist võiks saada riigipea, nagu tehti viis aastat tagasi.

Mõttetud intervjuud, debatid, välja antud raamatud ja tühjad tuuritamised Eesti eri paigus, mis on ära jäänud, on säästnud hindamatul hulgal Eesti loodust, see on seekordsete presidendivalimiste tõeline rohepööre. Terve Eesti kiidab!

Sest milleks kuulata avalikus ruumis üle inimesi, kes ise arvavad, et neist võiks saada hea president, kuid kes ilmselgelt sellesse ametisse valijate meelest ei sobi? See oleks tühi töö ja vaimu närimine! Riigikogu ei tööta selleks, et lasta ajakirjandusel otsustada, millist tükki mängitakse, millal mängitakse, kuidas mängitakse ning kas laval on lisaks kapile ka mõni inimene või mitte.

Ja nagu igas trendimurdvas näitemängus tuleb õigel hetkel kapist välja see, kelle kappi sattumist kogu etenduse ajal mitte keegi tähele ei pannud. Käimasolevas tükis on läinud kõik 100% õlitatult – trupi kokkumäng on võtnud publiku sõnatuks!

Me oleme teada saanud, et Eesti presidendiks ei sobi mitte keegi. Kuid kapi uks on veel kinni ja me ei tea, kas seal kapis on kedagi ning kes sealt välja tuleb.