Janek Mäggi: "Eestis märatseb valitsus meie eest!"

Hirm tuleviku ees on sageli sünnitanud rahvahulkade ebaadekvaatset käitumist.

Valitsuse ja valitsejatega rahulolematus on normaalne asi. Niipalju kui ma end pärast Äripäeva tööle minekut 1994. aastal mäletan, olen alati olnud opositsioonis. Ja sageli nii koalitsiooni kui ka opositsiooniga.
Kogu aeg on selline tunne, et vähemalt osa asju aetakse uskumatult valesti. Eriti jube on, kui pärast selgub, et see, mida kartsin, juhtuski. (Vahel on muidugi vastupidi ka.)
Kuid rahulolematus peab olema osavõtlik ja lahendusi pakkuv. Kui miski ei meeldi, tuleb alati öelda, kuidas võiks meeldida. Siis saavad rahvajuhid asju meeldiva(ma)ks teha. Nad saavad teha asju teisiti. Vahel ka nii, nagu sa pakkusid, kui pakutu tundub nutikas ja nad ise selle peale pole tulnud.

Kirjutasin mõni aasta tagasi mitu korda, et riigiasutuste üldine palgatase kujundab ohtlikult erasektori oma – kisub seda endaga enneolematus tempos kaasa –, manitsesin, et võtke seal ülevalpool rahulikumalt. Ei suuda lihtsalt võistelda. Ja kui ei võta, läheb jamaks.
Tundus rumal jutt, sest laenuraha maksudeks keeramine käis veel pöörase hooga.
Aga jamaks on läinud. Mitte ainult Eestis, vaid ka Lätis ja Leedus. Meenuvad 1990ndate algusajad, kui oli väga palju määramatust ja inimesed ei kujutanud hästi ette, mida peaks tegema, mis suunas minema ja mis võiks anda pikas perspektiivis parema tulemuse.

Tulge ometi punkrist välja!

Selles kriisiolukorras tundub alati kõige rohkem olevat süüdi valitsus. See on ju iga korra ajal nii olnud. Nüüd on see aeg jälle käes: vaja on revolutsiooni!
Hirm tuleviku ees on sageli sünnitanud rahvahulkade ebaadekvaatset käitumist. Mõni eriti agressiivne ja rahulolematu lihtsalt märatseb tänavatel ja loobib valitsushoonet küll munade, küll pudelitega – on teinud seda varem ja teeb ka tulevikus.
Kuid kas see aitab? Ja ülepea – kuidas selline asi meie tublides naaberriikides üldse võimalik on? Võimalik on sellepärast, et võtame reaalsusena sageli seda, mida tahame reaalsusena näha. Balti valitsused on ju kõik mänginud aeg-ajalt Hitlerit tema sõja lõpupäevade punkris (vt filmi «Allakäik») – liigutanud diviise, mida enam lihtsalt ei ole või pole kunagi olnudki. (Eesti ja Läti valitsus on nt laiali jaganud raha, mida pole kunagi olnud ja kui nüüd seda «õnnistatutelt» püramiidskeemi kokkukukkumise vältimiseks ära võetakse, tõuseb hädakisa taevani.)
Käes on aga uus aeg. Nüüd tuleb «füüreritel» punkritest välja tulla ja anda oma tegudest aru. Ehk annab veel midagi päästa – eelkõige asjaosaliste endi mainet. Päevavalguses paistavad asjad teisiti. Järgmised valimised tulevad Baltimaades midagi Nürnbergi protsessi laadset – võimulolijad võivad rääkida mida tahes, nad on süüdi mõistetud juba ette, sest nende valitsusajal see jama juhtus.

Vähem möla, pikem samm!

Raevutsev rahvahulk võib olla rumal, kuid ta esindab rahva seas valitsevaid emotsioone. Ühest küljest on tõesti nii, et avalikuks märatsemiseks on võimelised vähesed, kuid neid väheseid panevad liikuma rahva hulgas valitsevad meeleolud. Selles mõttes esindavad nad pahatihti rahva keskmist meelsust. Ka Nikolai II ei mõistnud, et rahva meelsusel on meeletu jõud. Ja kuuli ta sai
Mida Eesti valitsus peaks tegema, et eestimaalased oleksid vagurad ega avaldaks tänavatel munade ja pudelitega poliitilise autismi vastu meelt? Esmalt muidugi – vähem möla, pikem samm. Väsitav on kuulata-vaadata-lugeda selgitusi, miks maksud ei laeku ja miks puudega inimesed oma raha kätte ei saa. Tahaks kuulda raporteid selle kohta, et oleme selle ja selle asja ära teinud.
Näiteks tahaks teada, kui ruttu hakkavad langema valitsussektori palgad. Selline 20%line langus, nagu paljud erasektorifirmad juba teinud on, oleks väga normaalne. Kui minister Maripuu saaks 75 000 krooni asemel
60 000 krooni kuus, oleks ta ikkagi ülemakstud. Riigikogu liikmete palk on selline, mida ei maksta isegi suurte ettevõtete juhtidele. Kui ma oleks Andrus Ansip, siis ütleksin lihtsalt: tule taevas appi!
Kui selliseid hea tahte samme ellu viidaks, siis ehk rahvas ei tahagi tänavatele märatsema minna, sest ta näeb, et tähtsad inimesed vähemalt püüavad sotsiaalset õiglust rohkem paika saada.
Eesti seis ei ole Läti ega Leedu omast ei parem ega hullem. Ainus vahe on ehk selles, et vähemalt Lätis on riigijuhid rohkem täkud kui Eestis. Sellepärast meil rahvas veel ei märatse – meil märatseb valitsus. Kusjuures sõna «märatsema» tähendab siin kontekstis «mära mängima».