Õigus oma peale

Poliitiline vaidlus on eriti valimiseelsel ajal elav ning mõlemal poolel on enda meelest ainuõigus: olgu kooseluseaduse puhul või suhtumises “valedesse” erakondadesse, kes meile sümpaatsed ei ole – me ei talu seda, kes näeb asja teisiti (loe: valesti) või koguni vastupidi kui meie.

Me tahame teisitimõtlejad enda tahtele allutada. Kuid mis mõttega? Ehk aitab?

Kõiki mustvalgete seisukohtadega arutlejaid tabab ühel hetkel ajukramp – nad avastavad, et ei suuda vastaspoolt (või kogu ühiskonda) panna mõtlema nii, nagu tahaks, et teine pool mõtleks ja tegutseks nii, nagu tema tahab, et ta teeks.

Üldrahvalikud sunniaktsioonid

Paljud oma arvamuse pealesurujad eksivad tähtsaimas – nad usuvad, et teised peavad alluma, kuna neil ei ole õigus. Kuid tegelikult – isegi kui neil ei ole õigus, pole neil mingit kohustust alluda, ja kui isegi on, ei tee nad seda ikka.

Mind väga häirivad üldrahvalikud sunniaktsioonid, kus peame kõik palavalt armastama laulupidu, kiitma taevani Balti ketti, arvama, et esimene Eesti Vabariik oli õilsam, kui on praegune. Minus kargab kohe esile protest, kui tajun, et mulle määritakse midagi pähe, surutakse peale – ei anta võimalust vaikimiseks, mõtlemiseks, vastuvaidlemiseks.

Mind häirib, kui keegi ütleb mulle ette, kes on kirjanik (ja kes ei ole), kes on must või kes on valge poliitik, millised inimesed väärivad ausambaid ja millised mitte. Ma tahan ise nende arusaamadeni jõuda. Ma tahan olla vaba oma maailmapildi kujundamisel isegi siis, kui mul ei ole õigus (ja ma sellest ise hiljem aru saan). Ma ei taha anda allkirju kirjadele, milles kas või üks rida või täht ei ole päris see.

Martin Luther andis meile õiguse ise mõelda, ka teisiti mõelda. Mõelda nii, nagu teised ei taha, et ma mõtleks. Mitte ainult ühiskonnas, vaid ka kodus. Ma ei pea olema abikaasa või lastega alati sama meelt. Kuigi võin ka olla. Jäägitult. Ma tahan ise oma positsiooni valida.

Sageli muudab ühiskondlik debatt minu arvamust teemast oluliselt. See avab mulle tahke, mille peale ma ise ei tulnud. Ma valin peaaegu alati nõrgema poole. Selle, keda pekstakse. Olgu ta ükskõik kui suur rahavahetaja või suli − kui peks tundub kallutatud ja ebaõiglane, otsin temas helgust, ja leian alati üles.

Mulle meeldib olla teisitimõtleja. Sest ma olen aru saanud, et ainult nii on võimalik aidata maailma tarbimise kõrval ka seda veidigi luua. Mida annavad meile mõtted, mida on teised juba sadu kordi öelnud ning me kordame neid vaid üle? Mitte midagi. Tuleb mõelda seda, mida teised ei julgenud mõelda. Ja öelda seda, mida teised ei julgenud öelda.

Elaks eelkõige ikka enda elu

Ühiskond ei muutu kunagi ühetaoliseks. Inimesed on vastuolulised, reetlikud, salakavalad, mässumeelsed, vihaõhutajad, sõjakad. Meil on justkui kogu aeg vaja teistele põrutada, kuidas nemad peavad elama, aga enda peale me ei mõtle. Me ei oska elada. Enda elu. Teiste oma on ikka huvitavam. Ja kui sinna sisse ei lasta, hakkame ust prõmmima või lööme selle sootuks maha.

Mida siis teha, kui tahame midagi muuta? Tuleb mõelda, kellele seda vaja on. Kui vaja on meile ning üksnes meile, siis pole see hea põhjus. Inimene, kes kiusab puudega inimest, on ise puudega. Inimene, kes ei tee midagi, ilma vastu ootamata, ei saa olla ühiskonna õlitatud osa.

Lubagem üksteisel arvata nii, nagu me tahame/suudame/oskame arvata. Leppigem sellega, et iga arvamust me muuta ei suuda, kuid pole vajagi. Sest see võib olla õige.