Janek Mäggi: "Pea juba töötab, käed ka"

Ettevõtjad teevad sügiseks plaane – ambitsioonikaid. Kedagi ei rahulda enam mõte – jääks vaid ellu. Vaja on kasvu ja kasumit.

Võetakse uusi riske. Tippjuhid ei arutle enam selle, miks nii läks, vaid selle üle, et 1001 krooni kasumit on parem kui 1000 krooni. Iga kroon loeb.
Majanduse kindel, aastasadu toiminud reegel on pidev areng ja kasv. Kui mõtleme korraks tagasi aastatesse 1743, 1857, 1915, 1984 ja 2010, siis areng ja kasv on olnud muljetavaldavad, hüppelised.
Kuigi (ahnusest tingitud) tagasilööke on olnud, on elu järjepidevalt paremaks läinud. On üsna kindel, et alati saab (ja lähebki) paremaks minna, kuid pole sugugi kindel, et saab veel halvemaks minna (põhja ootajad lähevad tihti põhja). Küsimus ei ole mõnedes üksikutes poliitilistes otsustes, mis rahamasinad käima panevad. Ei. Küsimus on usinate inimeste soovis elada paremat elu. Parandada elukvaliteeti.
Aastal 1850 moodustasid poole maailma toonasest majandusest Hiina ja India. Siis tuli tööstusrevolutsioon vahele, kuid ennustatakse, et aastaks 2050 on kaks hiiglast suutnud taaskord poole maailma majandusest enda kätte võtta. Usinusega saavutab väga palju. Hiinas on umbes 100 miljonit inimest, kes on vähemalt sama rikkad kui keskmine sakslane. Esimene Hiina on väga rikas.
Eesti majanduslik stabiilsus (mis paratamatult tähendab pigem tempokat kasvu) sõltub eelkõige ettevõtjate soovist ja nutikusest tööd teha, seejärel inimeste huvist oma elujärge parandada. Majandusbuumi ajal tekkis ka Eestis inimesi, kes tundsid, et rohkem pole vaja tööd teha, pürgida, eesmärke seada. Elu näitab, et lihtsalt “olles” tuleb lõpuks ikka nälg majja.
Puhkuse ajal Rõuge Kunstikuuri (selline tore kohalik käsitöökauplus) külastades, sattusin huvitavale vahejuhtumile. Mees tuli poe manu ämbritäie mustikatega. Pakkus müüa. Naised küsisid, et kas sa oma naisele ei pidanud neid viima. Mees raius, et ei. Ja maha ta nad seal müüs. Ettevõtlik ta oli, kuigi eesmärk oli kahtlane: märjukesest saab hea tuju korraks ja see elujärge ei paranda.
Eestis on raha teenimist ja töö tegemist sageli vastandatud – raha on räpane, töötegemine õilis. Nüüd, kus majandust pikaajaliselt kurnavate intressidega laenuraha majandusse 2005-2008. aastaga võrreldes sisuliselt ei voola, on ka raha õilistumas. Mis on ainult hea, kuna meil on vaikselt hakanud tekkima (õige) arusaam, kuidas raha tekib.
Uus kasvufaas tuleb uute mõtetega. Esiteks – ükski äri ei ole oluliselt stabiilsem, kui on keskkond, milles ta laiemas plaanis toimetab. Seepärast võib poliitikutele (ja mitte ainult ühe erakonna omadele) euro eest aitäh öelda. Teiseks – kõik lühiajalised muutused ei muuda midagi ära totaalselt – trendid, millel on potentsisaali realiseeruda, seda lõpuks ka teevad –Hiina ja India vastu pikas perspektiivis ei saa.
Lähiaastad tulevad kasvu ja arengumeeleolus. Kindlasti mitte nii hoogsalt, mil mainutud kolme aastaga kasvas eraisikute laenujääk 90 miljardi krooni võrra ja sellest kõik ärid osa said, kuid kui iga mustikakorjaja korjab suve jooksul 10 pange asemel 11, on terviktulemus juba palju parem. Eesmärgid, mis aitavad meil teha paremini kui mullu, väärivad elluviimist.
Kasulikum on peaga töötamine, mis toob rohkem sisse kui kätega. Kui Viljandi tikuvabrik viis efektiivsuse tagamiseks tootmise Indiasse ja töö kaotas 150 mulki, siis Indias teeb sama töö ära 8000 inimest – nii on mõistlikum...
Eestis muretsetakse liiga palju selle pärast, kui palju meil on hõivatuid ja liiga vähe sellepärast, mida need hõivatud teevad. Keskmise palga kasv saab tulla ainult siis, kui me enam (käsitööna) tikke ei tooda, mitte siis, kui me hakkama tootma ka naabrite tikke.