Tuleb olla valijast vähem silmakirjalik!

Eesti volikogudes on 2951 kohta, millele esitati tähtajaks 14 818 kandidaati. Ühele kohale kandideerib viis inimest, mis on näiteks ülikooli saamisel päris korralik konkurss. Ukse taha jäämise oht on väga suur. Madalama astme kogusid meil ei ole, kuhu nõrgemad kandidaadid minna saaks.

Volikokku tahab saada 1,15% Eesti elanikest, mis on muljetavaldav number. Enam kui iga 100 inimene usub, et just tema on see, kes peaks Eesti kohalikku elu korraldama. 2951 õnnelikku tuleb meil välja valida igal juhul, isegi kui pooled neist ei ole arukad, ausad, ilusad ja omakasupüüdmatud.

Populism töötab alati!

Valimiskarussellis vaadeldakse rohkem seda, keda valida. Meile meeldib, et me saame anda kellelegi võimaluse ja nõuda talt midagi sellist, mida me tõenäoliselt ise saavutada ei suuda, oska ega taha – mille saavutamine pole sageli võimalikki. Silmakirjalikud on valitavad, aga mitte vähem silmakirjalikud on ka valijad. Pole sugugi nii, et jumalad valivad kuradi. Sageli püüab kurat (valija) valida jumalat (volinikku).

Nii meedia kui ka inimesed, kes ise ei kandideeri, leiavad tihti, et väga palju valida pole. Valida on aga väga palju. Tõenäoliselt ei suuda ka kõige paremad mälumängurid meelde jätta rohkem kui 2951 nime, kui sedagi. Ülejäänud on inimesed metsast. Kui meie neid ei tunne, ei tähenda see, et keegi neid ei tunne. Koos elatud elu annab võimaluse saada hääl. Muu kõrval tuleb meil arutleda ka selle üle, kuidas saada valitud. Millised on need nipid, mis panevad inimesi enda poolt hääletama? Mis on need asjad, mis inimestele tegelikult meeldivad? Mida lubada ja pärast ära teha?

Avalikust ruumist võib jääda mulje, et meile ei meeldi tasuta ühissõidukid (populism!), suured näoreklaamid (see ei tööta!) jms klišeelik. Kuid ometi toob kõik see «jama» kokku märkimisväärse koguse hääli. Just «populism» meeldib enamikule meist väga-väga. Olen üsna kindel, et valmistulemused seda kinnitavad.

Valimistel edu saavutamiseks on esimene tõde, et kandidaadil peab olema hea maine oma lähiringis, tutvusringkonnas ning alles siis ka laiemas avalikkuses. Tuntusest või lausa kuulsusest ei piisa, kui lähemad sõbrad-tuttavad (kes on peamised hääletajad) sinust lugu ei pea. Selliseid, kes saavad näiteks ühe hääle, on ka. Selle enda oma.

Kui maine on olemas, siis mitte ainult selleks, et kandideerida, vaid ka selleks, et teha tulemuslik kampaania. Tulevane volinik peab teadma, miks ta kandideerib.

Siirad vastused on: mul on tööd ja palka vaja (tahan linnapeaks!); tahan olla parteile kasulik (siis on partei ka mulle!); mul on igav ja volikogu on vaba aja veetmise sportlik vorm (rattaga sõidan muidugi ka, aga ka väidelda tahaks!); naabrimees on nõme ja talle ma seda kohta küll ei kingi (paneb veel mõne tee kinni või tellib endalt valla rahaga tööd!). Ebasiiramad vastused on: tahan kodukoha heaks midagi ära teha (kuid on ka selliseid); mul on missioon (veidi on seda meil kõigil, kes veel Eestis elavad, eriti maal).

Siira vastuse eest annan hääle hea meelega. Kui inimene meeldib ja tal on silmanähtavalt nutti ja kirge teha innukalt tööd. Mina ei oota üheltki poliitikult rohkem kui seda, et ta oleks aus ja pühendunud. Aga seda on endal väga raske reklaamida. Seda peavad teised nägema ja ütlema. Näiteks konkurendid.

Konkurendi kampaania teeb konkurent

Üldiselt töötavadki kampaaniad, mis toovad kandidaadi meedia tähelepanu keskmesse. Eerik-Niiles Kross on teinud kampaaniat Edgar Savisaarele ja vastupidi. Savisaar on elegantne näide poliitilisest sõnaosavusest, mis on iga kampaania nurgakivi. Selle peale, et ta on Andrus Ansipile andnud oma parimad mehed, näiteks Ain Seppiku, peab suutma tulla. Savisaar suudab. Tema iga intervjuu on nutikas – kuigi ajab paljusid närvi. Kuid nende häält ta ei püüa. Närvi ajamine aitab aga püsida meedia tähelepanu keskmes, hoolimata eetrikeelust.

Poliitik, kes ei oska huvitavalt mõelda, rääkida, esineda, nalja visata, iroonitseda, hajub keskpärasesse massi, kus ta on küll üks 14 818st, kuid mitte üks 2951st. Sama lugu on välireklaamidega. Silutud näost on vähe ja isegi naeratusest on vähe – vaja on sõnumit, intriigi, ärritust.

Iga poliitik peab tahtma olla teistest omasugustest parem. Mis poliitik see on, kes rahuldub taustatantsija rolliga? Linnapeaks ja vallavanemaks peab tahtma saada. Rahvas toetab enesekindlaid inimesi, kellest õhkub siirust. Suhtumisega «mis nüüd mina» keegi kindlusi ei valluta.

Võidab see, kes saab rohkem hääli. Kuidas need on saadud, on raketiteadus – politoloogid väidavad, et töötab see ja see, aga tegelikult töötab ka see, see ja see, kuid seda saame teada alles pärast valimisi. Kõige paremini teevad neist 14818 inimesest need, kes enne 21. oktoobrit ei maga ja ei söö – iga käepigistus, pilk ja lause võivad tuua ühe hääle juurde. Valimised on nagu Tartu maraton, ettevalmistus ja vorm on kõigil erinev, kuid vaja on jõuda 2951 hulka, et saada medal. Mõni suudab ka kuuga rohkem kui teine 10 aastaga, mõni staar kustub aga enne lõpusirget.