Arvamusvalitsejate hirmuvalitsus

Avaliku arvamusega tutvumine ei tee inimest targemaks, sest tarkus ei viskle poristel tänavatel ega lenda raadioeetrisse, kui on tema kord midagi seletada. Tarkus on õrn ja nõtke, tugev ja õilis, karge ja selge. Me peame Tarkust otsima ja paluma, et ta sooviks meiega läbi käia, mitte vastupidi. Rumal on ikka inimene, mitte Tarkus.

Eestis on avalikkus täis arvamusi, mille esitajate jaoks on Tarkus kontvõõras. Me kuuleme ilmeksimatuid heietusi, mis sunnivad meid enda järgi joonduma. Neid on palju, nad on üdini vastuolulised ning kõik nende esitajad usuvad, et nende kuulutus on ainsana tõene.

 
Nad kinnitavad iidsete arusaamade hukku ja saabuvat valgust, kui rahvas neid järgib. Oma mõttelõnga harutavad nad lahti keskpärase arusaamisega võõrkeelsest uudismeediast globaalseid propaganda teemasid mööda riiki laiali joostes. Nad külvavad ning kastavad hirmu, hüsteeriat, paanikat ja eufooriat.

Enamik neist teevad ja tahavad teha poliitikat. Nad tahavad võimu meie vaimu, hinge ja ihu üle. Kõik ei ole palgalised poliitikud, kuid neil ei oleks midagi selle vastu, kui nad selleks saaksid. Osad ei tahagi midagi muud kui iseennast kehtestada teiste arvelt või teistega arvestamata. Arvamusvalitsejad on suuremad hirmuvalitsejad kui päris valitsejad, kes midagi arvavad.

Minu suurimaks sõbraks on saanud vaikus. Vaikuses saab minuga rääkida Jumal, mitte piiratud inimene, kes surub mulle peale omi mõtteid, mille siiruses, õitsvuses ja säravuses ta isegi kindel pole. Jumal ei sunni mind kunagi mõtlema tema mõtteid, ta annab selleks võimaluse. Ka soovituses – kui meie ees on elu või surm, vali elu – on vabadus.

Saalomoni Tarkuseraamatus 8:15 seisab: „Hirmuvalitsejad kardavad, kui minust kuulevad. Aga rahva hulgas osutan ma headust, ja sõjas olen vapper.“ Arvamusvalitsejate vastu on parim relv Tarkus, kes tuleb oma kotta meelitada. Elukaaslaseks. Sisutühjust ei kompenseeri miski – räuskav stiil ja raju sõna on teenimata needus, mis ei lähe täide, kuid mõjub halvasti nii kõrvakuulmisele, silmanägemisele kui ka meeleolule.

Kõik, mis on olnud, tuleb jälle, selle vastu ei saa. Aga see, mis on, läheb jälle. Ei ole midagi püsivamat kui inimese iha argumenteerida ja selgitada kõike läbi omakasu vaatenurga. Kuidas küll tahaks aeg-ajalt öelda trükimustale ajalehele: jää vait! Või klikinäljasele portaalile: ma ei loe sind! No ja siis ma teengi nii. Ei kuule, ei näe, ei taha teada.

Viidatud peatüki 16. salm jätkab: „Kui ma lähen oma kotta, siis otsin kosutust tarkuselt, sest temaga läbikäimine ei valmista meelepaha ega ole tema seltskonnas valu, vaid on rõõm ja rahulolu.“ Kallid. Minge koju. Otsige kostutust Tarkuselt, Temalt, Tema Sõnast. See on palju parem seltskond kui lärmakad tõekuulutajad, kelle liigitamine variserideks ja tölneriteks on kohatu. Sest arvamusvalitseja hirmuvalitsus on hullem kõigest. Ma tahan seltskonda, mis ei tee valu. Avalikkuses on seda väga harva. Toomas Pauli kolumnide seltsis ja mõnede autoritega veel. Kuid enamasti Sõnaga. Miks mitte põlvili.