Janek Mäggi: armunud homopaar, niiiii andekad lapsed ja hommikukonjak

Kollaseks sõimatud meediat toidame me kõik ise, kui me teeme valikuid, milliseid uudiseid me klikime ja loeme. Kes ise klikib-loeb uudiseid, mida ta teise suupoolega sõimab, ei ole siiras.

Millisel juhul kaalub avalik huvi üles erahuvi? Mis juhul on ajakirjandusel õigus inimesest kirjutada, isegi kui inimene seda ise ei taha?

Millised on juhud, kus on põhjendatud kirjutamine lastest, kes ei ole konkreetse sündmuse peategelased? Avaliku ja erahuvi vaheline piir on hägusem kui eetika ja õiguse vahel, mille üle peaprokurör Norman Aas hiljuti Äripäevas arutles.

Kas ühiskonnal on ajakirjanduse vahendusel õigus teada mõjuka riigijuhi haigusloo iga detaili? Kas avaliku elu tegelaste suguelu (homoseksuaalsus, partnerite-elukaaslaste sage vahetamine jne) on teema, mille kohta võib teha vihjeid, mis avaliku elu tegelasele ei pruugi meeldida?

Äsja teist võimuloleku aastat tähistanud Briti peaministri David Cameroni ja asepeaministri Nick Gleggi kohta tõi The Economist välja, et ametisse astudes visati nalja, kuidas nad särasid roosiaias nagu armunud homopaar. Mõlemad mehed on abielus, David nelja lapse (üks neist on surnud) ning Nick kolme lapse isa. Kas nad olid sellise “nalja” peale rõõmsad? Miks väärikas väljaanne selle kujundi loosse üldse võrdlusena sisse pani?

Eesti ajakirjandus nii halastamatu ei ole. Enamasti. Olen mitmete avaliku elu tegelaste eraeluliste tragöödiate puhul märganud, et kui avaliku elu tegelane ise “puid alla ei pane”, jääb teema isegi surmakuulutuste ilmumisel kajastamata. Õige valik.

Mida sina tavaliselt loed?

Kõige keerukam on asi lastega, kes enda eest seista ei saa ja kes kannatavad põhjuseta. Olen isegi pidanud ära panema ajakirja, mille kaanel oli lapse vanemate lahutusest rääkiv artikkel. Lugu ju laps teadis, kuid nagu hiljem selgus, ei meeldinud see talle, et ka teised seda teavad. Valu, mille põhjustaja ei ole inimene oma käitumise ja tegudega ise, ei tohi ajakirjandus inimestele tahtlikult tekitada.

Kollaseks sõimatud meediat toidame me siiski kõik ise, kui me teeme valikuid, milliseid uudiseid me klikime ja loeme. Kes ise klikib-loeb uudiseid, mida ta teise suupoolega sõimab, ei ole siiras. Küllap on meil häbi tunnistada, aga eraelulised (kriitilised-konfliktsed-probleemsed-kurvad) teemad, olgu tõelised või väljamõeldised, huvitavad enamikku meist rohkem kui näiteks Hardo Pajula vaimukad, kuid eelhäälestust ja teadmisi nõudvad sisutihedad analüüsid.

Eesti avaliku elu tegelaste laste elu on siiski lust ja lillepidu võrreldes näiteks kuningakodade laste omadega, kelle iga sõna on kuld – ajakirjaniku jaoks. Keegi ei ole ju saanud Rootsi printsessi Estelle käest küsida, kas talle meeldib, et teda just sellise mütsikesega ajalukku jäädvustataks? Küllap keerasid ajakirjanduses avaldatud lood tema tädi, printsess Madeleine'i närvid toonase peigmehe ja elukaaslase petmisega vahele jäämisest üsna krussi.

Sageli võivad sellised ebameeldivad seigad poolte vahel ammu teada ja läbi arutatud olla, kuid kui ilmub keegi, kes leiab, et tal on midagi „paljastada“, võib teha korvamatut kahju niigi räsitud suhtele. Kusjuures just paljastajatel on reeglina huvi kuulsaks saada. “Ma magasin Rootsi printsessi boyfriendiga!” kõlab mõne jaoks uhkelt. Nii oli see väidetavalt ka Madeleine ja Jonas Bergströmi loos. Ja kui teha järeldus sellest, mis paljudele inimestele korda läheb, tundub, et inimesi huvitab teiste suguelu palju rohkem kui enda oma.

Kuulsad ei taha kuulsad olla

Avalik tähelepanu on kindlasti väsitav, eriti veel seetõttu, et on neid, kellele sa meeldid ja neid, kellele sa ei meeldi. Avalikkuselt (inimestelt, kellele on avalikkuses sõna antud) on nahutada saanud nii Ingrid Rüütel kui ka Evelin Ilves. Kuid avalikult väsinud olla ei tohi – nagu näitab Andrus Ansipi “pingelõdvendusstrateegia” hiilgav kõnenäide peale fooliummütsi ja seemnete skandaali.

Ma kardan, et kõik avalikus elus olevad naised, kes ei ole emad, kuid on selleks sobivas vanuses, on pidanud vastama küsimustele, millal lapsed tulevad? Küsimus on sama raske, kui Karlssoni küsimus preili Sokule: „Kas te olete juba oma hommikuse konjakijoomise lõpetanud?“

Kas avalikkusel on ikka õigus küsida kõiki küsimusi, mis ajakirjanikule pähe võivad tulla? Sümpaatne oli lugeda Riina Heina intervjuu algust Arterist, kus oli kirjas, et ta oli ajakirjanikuga enne intervjuud kokku leppinud, millest ta rääkida ei soovi. Avaliku elu tegelane ei pea andma ühtegi intervjuud ega vastama ühelegi küsimusele teemadel, milleks puudub avalikkuse õigustatud huvi.

Lapsed satuvad avalikkuse huviorbiiti eelkõige läbi oma vanemate: kas seepärast, kes nende vanemad on, või seepärast, et vanemad on neid avalikkuse tähelepanu alla teadlikult pannud. Riina Hein tunnistas, et raske oli 13aastasena tuntuse-kuulsuse koormat kanda. Minu põlvkonnakaaslane Anna-Liisa Kurve on intervjuudest üldse loobunud. Kuigi meediahuvi tema tänaste tegemiste vastu ei ole raugenud.

Külamees sõnnikuhargiga

See, et Arno Liiver aastaid töötu on olnud ja hommikuti hargiga sõnnikut viskab, ei huvitaks mitte kedagi, kui ta ei oleks Arno Talina end meie alateadvusesse jäädvustanud. Kaanestaari elu jätkub ka 42 aastat pärast filmi valmimist.

Kas vanemal on õigus panna oma laps avalikku ruumi, kuna ta on “niiiii andekas”, kuigi ta ei tea, kuidas see lapse psüühikale mõjub? Muidugi on ka neid, keda avalikkus on õnnelikuks teinud. Carmen Kass ei oleks Carmen Kass, kui me isegi Eestis ei teaks, kes ta selline on.

Enamasti jääb see ajakirjaniku (ja toimetuse) südametunnistusele, kas ta lähtus avalikust õigustatud huvist või oma isiklikust – alati võib-olla mitte kõige empaatiavõimelisemast – tunnetusest. See, et Briti kõmuajaleht News of the World kinni pandi, kainestas uudisjanuseid leheneegreid (siinkohal sobib seda sõna kasutada) üle kogu maailma.

On asju, millest peab kirjutama. On asju, millest võib kirjutada. Ning on asju, millest ei pea ega tohigi kirjutada. Hetkehuvi ei tohi üles kaaluda pikaajalist faktidel põhinevat huvi. Oleme ju lugenud isegi kvaliteetväljaannete online-külgedelt surmateateid, mis hiljem on osutunud ebatõeseks.

Siiski ei saa alahinnata avalikku huvi, mille puhul salatsemine on ühiskonnale kahjulik. Väga raske on kirjutada lugusid, kus isik on varastanud miljoneid kroone - ta ju ei taha seda tunnistada, et tõesti, võtsin küll – no ja mis siis? Kas Eesti avalikkusel oli õigustud huvi uurida, millega Anna-Maria Galojan hakkama sai?

Ajakirjandusel on suur puhastav roll tõe selgitamisel ja selle avaldamisel. USA suurpettur Bernard Madoff oleks oma püramiidskeemi edasi ehitanud, kui see poleks avalikuks tulnud. 150 aastat vanglas oli isegi leebe karistus võrreldes sellega, kui palju investorite raha ta ära põletas, kõlasid kommentaarid pärast kohtuotsust. Ent vangi pani ta eelkõige avalik huvi ja alles siis kohus.