Janek Mäggi: Nolani maasikas, mida eestlane vihkab!

Ta armastab kohalikku, ta armastab Eesti maasikat, mille on kasvatanud poolakas ja turule vuristanud leedukas või kehvasti maskeerunud talumats või linnavurle, ning ta on nõus selle eest kaks korda rohkem maksma kui selle nime poolest Poola maasika eest, mille on kasvatanud seesama poolakas ning ööpimeduses kohale tassinud leedukas või lätlane või kes iganes. Eestlane on kodumullalemb ning brändi reklaamkleeps jääb tema aju külge kinni nii kõvasti, et kui keegi püüab seda ära rebida, hakkab veri purskama. Ja kui ei rebi, lämmatab kleeps eestlase mõistuse.

Sama ebanormaalne on siiski ka soomlane, kes eestlase kasvatatud ja venelase kohale tassitud Soome maasika eest on nõus kaks korda rohkem maksma kui sama maasika eest, mille kohta soomlasest müüja ütleb, et see on Eesti maasikas.

Ihnus levib nakkushaigusena üksikisikult üle perekonnale ja perekonnalt riigile kõigi rahvaste puhul. Seepärast ongi globaliseerumisvastaste mantra sama edukas kui Jeesus Kristuse õpetus 2000 aastat tagasi, ainult efekt on vastupidine - me usume oma puukallistuse ülimuslikkust soomlaste ja poolakate puukallistuse ees. Ebaõigusega.

Enne õppigu sõnad ära, siis tulgu laulma!

Pettust on palju, võõrad suled on tavalised, isegi kui maitse rokib, kuid see ei olegi probleem. Häda on selles, et me ise innustame tootjaid-müüjaid-vahendajaid petma ja sobi tegema. Kuidas nii? Aga miks me eelistame eestimaist? Et see on kuidagi parem?

Ei ole ju! Ta pole ka halvem, aga Poola, Läti, Leedu, Soome ja Eesti tootjad on kõik ühtviisi innukad tegema head või keskpärast, olema ausad või petma. Ainus eelis koduturul on lühem tarneahel, mis kvaliteeti tõesti vähem või rohkem tõstab. Sinimustvalge lehvitamine vabariigi aastapäeval ja laulupeol teeb hardaks, aga kui dirigent puldist manitseb, et „ja nüüd proovime ikka peast laulda!", siis on tunne, et paatos on suurem kui sisu.

Eestlane on ahne loomuga nii müüja kui ostjana. Müüjana püüab ta inimesele pähe määrida just seda, mida too osta tahab, isegi kui tal müüjana seda pakkuda ei ole. Ostjana tunneme aga, et kuigi me millegi eest õiget hinda maksta ei taha, on meil õigus millelegi erilisele, sest: „Me oleme Tallinnast, ja me maksame!". Kui ahnus (loe: eestlasest müüja) ja ahnus (loe: eestlasest ostja) kokku saavad, on maavärin kindlustatud. Nõmedad on nii maasikakasvatajad, kes on liiakasuvõtjad, kuid ka maasikasööjad, kes tahavad hindamatut kaupa sandikopikate eest kätte saada. Jube.

Loomulikult ei ole elu nii must. Käisin täna metsas, sõin aedmaasikate suurusi metsmaasikaid, need olid Eesti omad. Imehead. Savastveres. Võtan oma peenralt, kah ehedad. Suur osa meist naudib Eestit, mis ongi õige. Kuid õige ei ole teiste riikide maasikate, inimeste ja kõige muu välismaise alavääristamine, sest me ei taha, et näiteks soomlased Eesti maasikaid kehvemateks peavad kui Soome omi. Aga nad sindrinahad peavad. Nagu meie Poola või Leedu maasikaid. Ja küllap on ka Poola turul Eesti kaupu, mida poolakad saastaks klassifitseerivad. Maasikate kasvatamises suudame konkureerida siiski vaid soomlasega. Kui oma nime ei ütle ja nägu ei näita.

Eestlaste ebanormaalsus väljendub ka vingumises, kui teeme ühiselt midagi suurt. Laulupeol oli liiga kitsas! Aga miks sa siis ronisid sinna! Teed olid umbes ja korraldamata - aga kes sul käskis sellisel päeval oma nina kodust üldse välja toppida, kui sa inimesi kardad! Piletid said otsa! Aga Linnateatris saavad ka. Ma muuseas jäin ka piletita, arvasin, et küll kassast saab, ja nautisin lõpuks kontserti ETVst. Oli ka püha tunne. Ikkagi. Tütrekene laulis kooris ja puha, kuigi issi oli jobu.

Peale Lasnamäe ei ole meil mitte midagi!

Ka Nolani film ajab närvi, sest teed on kinni! Juhhei - ime üldse, et meil on teed. Aafrikas ja Aasias igal pool ei ole. Vahva, kui üldse keegi külla tuleb ja siin mõned autod puruks sõidab, mis on hiiglama äge ja vaimukas värk. Veel ägedam on, kui mõni superstaar tahab siin midagi teha. Nt tööd.

Kultuuriminister hirmutas rahvast Lasnamäega, aga Eesti kultuuri ainus särtsakas asi maalima tippude jaoks ongi Lasnamäe. Vastikud ei ole mitte ummikud, vaid see, et me kireme alati siis, kui tegelikult oleks kõige väärikam oma suumulk kindlalt kinni hoida. Olla alandlik ja õnnelik, et Tallinna ainsat rahvusvahelist tulevikumaasikat - Lasnamäed - keegi millekski lahedaks peab.

Ma ei taha olla vilets põliseestlane, kes räägib kogu aeg iseendale vastu. Kes tahab lääne raha ja kuulsust, aga kui nad on kohal, põlgab nad ära. Ma tahan olla Nolani jaoks maasikas - kus kõikide mürkide hulk on alla normi, puhtasordiline, maitsev ja rahvusvaheline. Isegi kui teised seda ei näe ja mõista.

Kirg saavutada on kõige olulisem. Siis võib juhtuda, et müüdki Eesti maasikat, mis on parem kui Soome oma ja maksab rohkem kui Soome oma ja isegi soomlased on sellega nõus ning nõuavad seda Helsingi turul ning tahavad maksta - rohkem kui Soome maasika eest. See on ju see, mida me tegelikult tahame. Nolan just seda meile pakubki.

Minu poolest võiks Tallinnas panna kuuks ajaks pooled teed kinni, kui sellest sünniks ühiskonnale mõistlik kasu. Aga alaline vigisemine, kuidas kõik petavad ja midagi korraldada ei oska ning millestki midagi jaga, on küll igaühe õigus, kuid destruktiivne õigus, see ei vii edasi. Elagu Poola. Elagu Poola maasikas. Elagu Nolani film. Elagu elu edasiviivad ummikud. Ma tahan neid veel ja veel. Nolani ummikuid ja Poola maasikaid. Need on väga head.