Janek Mäggi: "President kui isehakanud kuningas"

Teatud mõttes on Eestil kuningas viimased 18 aastat olnud: nii Lennart Meri, Arnold Rüütel kui Toomas Hendrik Ilves on oma tööd Elizabeth II-likult võtnud, Ilves ehk isegi kõige enam.

Elizabeth II püüab kuninganna Victoria püstitatud rekordit Inglise ajaloos – ta oli võimul peaaegu 64 aastat (1837-1901).
Elizabeth II lööb Victoriat kuue aasta pärast – aastal 2016. Niivõrd head Rolls-Royce´ilikud mootorid põksuvad inglise monarhidel sees.
Ühelegi presidendile sellist ametiaega ei pakuta. Kui Elizabeth II 1952. aastal krooniti, oli peaministriks ei keegi muu kui Sir Winston Churchill ise. David Cameron on 13. Suurbritannia peaminister, kellel on au Elizabeth II-ga koos töötada – ja tõenäoliselt mitte viimane.
Kuigi moodsaid monarhe rahvas pigem armastab, on nad siiski ajaloolised dinosaurused, kes on aegamööda määratud väljasuremisele. Rootsi kroonprintsessi pulmad ja sellega kaasnev meeletu avalik tähelepanu paneb meid eestlasigi küsima: miks meil ei ole kuningat või kuningannat? Ja kui oleks, kes see võiks olla? Ning mida see muudaks?
Kuningakandidaadiks sobiksid hästi kõik tipp-poliitikud, kui lähtuda ajaloolisest kuningaks saamise valemist. Savisaar, Ansip ja Laar on esimene ešelon. Miks just poliitikud? Sest praeguste kuningate ja kuningannade esivanemad on oma koha just poliitilisel maastikul mõõga ja muskliga välja võidelnud. Röövinud rahvast ja teinud omakasupüüdlike seadusi. Praegused kuninglikud varandused – lossid ja paleed, tõllad ja sportautod on lihtrahva esivanemate higi, vaev ja pisarad. Teatavas mõttes on seda ka praeguste poliitikute varad – eriti nüüd, kui meil on üle 100 000 töötu.
Kuningal-kuningannal on presidendi ees siiski mitu eelist. Esimene on see, et teda ei saa maha valida. Seetõttu on ta vähem mõjutatav. Ta ei pea tegema tööd ainult selleks, et rahvale meeldida. (Kuigi jah, kui ta rahvale ei meeldi, võidakse tema võim vaikselt olematuks muuta – mis paljudes kuningriikides ongi juhtunud. Ajalooline mälu monarhide esivanemate poolt tehtud halva kohta elab edasi.)
Teine eelis on väärikus: Elizabeth II pole elus andnud ühtegi intervjuud – ta räägib vaid siis, kui tal on tõesti midagi öelda. Või kui tal on selleks kohustus: nt lugeda parlamendile ette valituse programmkõne, mille koostamisel tal puudub igasugune sõnaõigus.
Savisaare, Ansipi ja Laari propagandamasinate hammasrattaid kuluvad kiiresti ja neid peab sageli vahetama – nii hoogne on see töö. Kui rahvas neist ühe kuningaks valiks, oleks kodusõda kohe lahti. Üldrahvaliku armastuse pälvimiseks neist kolmest mehest ükski võimeline ei ole – neil on liiga selged seisukohad ja arusaamad, mis osadele väga meeldivad, kuid teistel jälle närvid täiesti läbi ajavad.
Muidugi võiks Eesti kuningas olla mõni väärikas kultuuritegelane. Nt Eri Klas, keda on pakutud ka presidendiks. Kuid kultuuritegelased ei ole piisavalt sõjakad ning ratsionaalsed, et positsioone võita – hoida ehk veel. Kuningaks saamiseks peab mees olema võimeline võitma kodusõja.
Moodsatest monarhiatest on Eestil on palju õppida. President Toomas Hendrik Ilvesele hakkas elu peale presidendiks saamist palju enam meeldima. Kui presidendikampaania ajal nägime ülekaalulist meest, mis fotodel kohati häiriv oli, siis nüüd on meil sportlik ja tervislike eluviisidega president, kelle puhul naljahambad ütlevad, et ega „tuul teda ometi pooleks ei murra“. Suursuguste inimeste seltskond on muutnud meie presidendi elustiili ja ellusuhtumist. Vahel on elu kauniduse mõistmiseks vaja keskkonnavahetust ja loomule sobivat (ülevat) rolli.
Mulle meeldib väga vaadata Elizabeth II ja Inglise monarhiast tehtud filme. Nad näitavad, milline on ilus ja väärikas elu. Just väärikus on see, millest tavapoliitikutel kõige enam puudu jääb. Nad jagavad kaubanduskeskuses flaiereid ja ma mõtlen: kas selline ongi riigimees? Nad annavad intervjuusid teemadel, kus nad võiksid suu kinni hoida ja mõtlevad: oh, kui populaarne ma olen. Naljahambad ikka küll.
Demokraatliku riigi juht peab olema rahvale eeskujuks. Innustama elama. Teatud mõttes on Eestil kuningas viimased 18 aastat olnud: nii Lennart Meri, Arnold Rüütel kui Toomas Hendrik Ilves on oma tööd Elizabeth II-likult võtnud, Ilves ehk isegi kõige enam.
Kui Elizabeth teeb seda teatud määral ka oma esivanemate pattude lunastamiseks, siis valitud peade eeliseks on vabadus kammetsevatest traditsioonidest ning kohustusest tähtis olla ka tahte vastaselt. Avalikkuse surve on mõlemale aga sama: isegi järeltulijate skandaalid pakuvad meediale tänuväärset kõneainet. President kõlbab kuninga aseaineks küll.