Janek Mäggi: "Aga ma tean, me kohtume veel! "

Meie, kes me (veel) jääme, peame võitlema oma (head) võitlust edasi.

Kirjutan seda lugu reede õhtul. Tulin veidi aega tagasi Eesti Kabeliidu asepresidendi, meister-sportlase Arvo Külveti leinatalituselt. Arvo oli 64, alla Eesti keskmise.
Minu ja Eesti kabe jaoks oli ta eriline mees. Tema tõi mind 1999. aastal kabe juurde tagasi. Küll mitte sportlase, vaid ametnikuna. Tema tegi mind tuttavaks Euroopa kabeeliidiga ja selle töö tulemusena on Euroopa Kabeföderatsiooni peakorter 2007. aastast Tallinnas. Arvo vaatas alati tulevikku. Tegi nalja. Ja nagu peielauarahvas ütles: Arvo oli muhe mees. Poeg Ahto rõhutas, et isa tahtis – kui selline asi kunagi juhtub, siis peab olema positiivne meelolu. Ja kuigi, nagu igale matusele lähed kurva meelega, tulin sealt koju mõtliku, kuid hea tujuga. Ma arvan, et Arvole oleks tema ärasaatmine meeldinud. Ma arvan, et meeldiski.
Homme (s.t laupäeva) hommikul lähen oma elu esimese ülemuse, erukolonelleitnant Harri Rendi matustele. Harri oli 86, kõvasti üle keskmise – võidelnud ka II maailmasõjas. Ta nägi minu ajateenijana tehtud Autokompanii ajalehte, see meeldis talle ja ta kutsus mind kaitsejõudude peastaapi pärast teenistust tööle. Hakkasime koos tegema Sõdurilehte, üks või kaks numbrit oli enne minu tööleasumist ilmunud. Ta pidas oma töökaaslastest nagu kaasvõitlejatest lugu. Kui ma abiellusin, oli tema üks paarist tunnistajast, kes abielu registreerimisele perekonnaseisuametisse kohale tuli.
Meil oli päev hiljem laulatus ja registreerimist ei peetud toona nii tähtsaks kui laulatust. Pigem vastupidi. Tänu Harrile on meil registreerimisest ka pildid. Ta võttis ise fotograafi kaasa. Ma olen tema ¾estist väga liigutatud. Homme lähen kirikusse ja ütlen talle lihtsalt aitäh. Kuigi tema elus oli võitlemist, on ta lõpuks võitnud. See, mida ta tegi, elab.

Hea võitlus väärib küünlaid

Mul ei ole kunagi juhtunud, et kahel järjestikusel päeval on sellised kurvad sündmused. Kuid mida vanemaks ma saan, seda võimalikumaks see muutub. Pühapäeval on Poola presidendi matused. Vaatan neid ka, kuigi need ei puuduta nii isiklikult. Kahju on, väga. Ometi toovad kolm sellist päeva järjest ka mõtteid elust, tema ajalikkusest ja sellest, et ükskord me sureme niikuinii.
Käisin eelmisel nädalavahetusel Roomas. Vaatasin neid kuulsaid iidseid kivihunnikuid ja tabasin end taaskord mõttelt – need, kes elasid maailmas 120 aastat tagasi, on tänaseks kõik surnud. Maailm on «uusi» inimesi täis, nende seas ka mina. Seepärast mõtlen vahel, kui vaatan ja kuulan inimesi, kes räägivad «homme hakkan elama», et seda homset ei pruugigi tulla.
Arvo ärasaatmislehel olid kirjas Artur Alliksaare read: «Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu.» Mulle meeldivad need väga. Elada tuleb mõttega, sest eluaeg on üürike – võrreldes sellega, kui kaua me saame olla surnud.
Vatikanis paavst Johannes Paulus II haual käies nägin, et kurbus ei ole katoliiklastest ka viie aastaga lahkunud. Kuigi ma usun, et Johannes Paulus II oli elatud eluga rahul. Ta võis võtta oma elu kokku Pauluse sõnadega: «Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.» 2 Timoteose 4:7. Elu ajalikkuse (iseendale) tunnistamine aitab meil elada eesmärgipärasemat, sisukamat ja huvitavamat elu. Nii, et meist jääb jälg. Eelkõige nendesse inimestesse, kellega me oma elu jooksul (loe: elujooksul) kokku puutusime.

Puhake rahus, mehed!

Arvo, Harri, Lech Kaczyński, Johannes Paulus II elud olid erinevad. Kuid neist kõigist jäi jälg, mis ei kustu. Meie, kes me (veel) jääme, peame võitlema oma (head) võitlust edasi. Et me saaks ka oma elujooksu lõpetades öelda, et me oleme oma usu (ehk eesmärgi) säilitanud (ehk täitnud). Me saime oma elutööga hakkama.
Ja kuigi me kipume sellistele asjadele mõtlema peamiselt siis, kui keegi (lähedane) lahkub, on üsna kindel, et ükskord tuleb ka meie kord. Varem või hiljem. Kelle viib haigus, nagu sellel nädalal täpselt seitse aastat tagasi minu isa, või õnnetus, nagu Poola presidendi.
Mida vanemaks saame, seda suurema tõenäosusega see sündmus tuleb. Omal ajal. Ja ma arvan, et see ei olegi probleem. Eriti sellele, kes läheb. Neile, kes jäävad, on see valus, kuid sellesse saab suhtuda õigesti. Nagu minu meelest tegi seda Ahto.
Pärast isa surma palus ema, et ma ütleksin, mida kivile kirjutada. Kirjutasin siis, et: «Aga ma
tean, me kohtume veel, rada ju sama, oleme teel». Ma mõtlengi nii, et me saame kindlasti uuesti kokku. Ja see tunne on positiivne. Kuigi oleks tahtnud elada kauem ühel ajal. Pigem nooremad vanemad on teene neile endile – nad saavad elada oma lastega kauem ühel ajal – ja see on uskumatult tore. Puhake rahus, mehed! Näeme.