Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Vaiki või karju

21.03.13, Maaleht, Janek Mäggi Kui 1960ndatel USAs Black Power maad võttis – afro-ameeriklased hakkasid häälekalt ja sageli vägivallaga oma kodanikuõigusi nõudma (kuulsaim esindaja oli baptistipastor Martin Luther King, kes liidrina vägivalda ebaõigluse vastu ei pooldanud) –, kahtlustas valitsus, et selle taga on kommunistide karvane käsi. Paraku selgus tõsise uurimise käigus, et põhjused olid palju lihtsakoelisemad – mustade tööpuudus, vilets elatustase ning politsei vägivald. Eelmisel aastal lahti läinud “riigi uuendamise talgud”, mida Jääkelder ja Rahvakogu esindavad, peituvad milleski sarnases – kuigi väidetakse muud. Ameerikas tõstis pead ka Red Power (põlisrahvaste esindajad, tootsilikult punanahad). Meilgi selgus, et ühiskondlikke jõude on rohkem kui üks ja ainus õige – kogum Riigikogus esindatud erakondi − ning nende esiletõus (ja vaikne äravajuminegi) peab olema vähemalt valitsevate poliitikute arvates seotud kellegi karvase käega. Poliitikud kütavad kirgi Võib-olla on ka meie elu siiski lihtsam. Rahvakogu peale on kulutatud niivõrd palju vaimset energiat, et ta tundub midagi tähtsat. Kuid võib-olla on see pigem tühi töö ja vaimu närimine? Miks ei võinud neid ettepanekuid kohe Riigikogule esitada ja lasta neil kui selle eest päris talutavat palka saavatel inimestel see sõelumistöö ära teha? Kas me tõesti usume, et demokraatia enam ei toimi – enamuse võim vähemuse üle? Teatud annus enamuse diskrimineerimist kogu selles sõnasõjas on – Eestis on asjad väga halvasti seepärast, et vähemust (mitte vähemusi) diskrimineeritakse. Oluline on siiski muu – vältida tuleb vähemuste ja nõrgemate diskrimineerimist – olgu rahvuse, rassi, soo vms tõttu. Vähemust aga tulebki “diskrimineerida” – pole võimalik juhtida riiki, mille otsustega on nõus nt 80% kodanikest. Isegi paavsti valimiseks piisas 2/3 kardinalide nõusolekust – see on “kõigest” 66,6%. Konsensuseks loetakse tihti juba 2/3, vahel 3/4 häälteenamust, järelikult vähemalt 25% võib vabalt olla vastu ka väga mõistlikele otsustele. Ja tihti on need vastased just kõige häälekamad. Vahel koguni karjuvad ja räuskavad avalikus ruumis. Nüüd on meil kuidagi tunne, et peame arvestama kõigiga? Oleks ilus, aga see on võimatu. Rahvakogu liikumise õilis nüanss on avalik surve – Riigikogule ja poliitikutele meeldib, et kõik, mida nad teevad, oleks üldistes huvides – levinud arvamus on, et see toob palju hääli. Kuigi Tallinna näide tõestab justkui vastupidist – kolm parteid väidavad, et Tallinnas ei toimetata üldistes huvides, aga võim püsib nagu raudnael – kas Edgar Savisaar tegutseb üldistes huvides või on võimalik isegi Eestis vähemusel enamust diskrimineerida? Just poliitikud on oma ootustega nn vabakonna üles kütnud – kui rahulikult selgitada, et mõni seadus on nõme, ei kuule sind keegi. Poliitikud, ma mõtlen. Või kuulevad? Mida siiski teha? Ma ei usu eriti kampaania ja hurraaga tehtud asjade kestvasse mõjusse. Täpsem olles: suured muutused viiakse ellu tänu kampaania tõukejõule, kuid järjepideva tööga, mis kestab aastakümneid. Eesti probleeme me teame ammu. Ükski Rahvakogu neid ei lahenda, saab neile ehk tähelepanu juhtida, kuid see on ka kõik. Eestit tuleb korda teha iga jumala päev. Ja ongi tehtud. Rahvale on aga eluküsimus: kas muutuste jaoks, mis on targad ja mõistlikud, on vaja vaikida või karjuda? Õige vastus on: karjuda – kuid kaua ja pidevalt. USAs on praegu mustanahaline president. See on 50aastase karjumise tulemus.