Janek Mäggi: ema, miks sa mind tegid? See ei olnud sotsiaalselt vastutustundlik!

Emadepäev ei sobi kaasaegse ideoloogiaga. Sellenimelise päeva tähtsustamine ja tähistamine on ajast ja arust. Kõik ei ole emad, kõik ei taha emaks saada ning osadele ühiskonna liikmetele ei ole see võimalik oma vale soo tõttu – nad on mehed. Miks me piiname inimesi, häirime neid, kes seetõttu kannatavad?

Ometi käitume arhailiselt nagu inglased, kes mängivad kuningriiki, kuigi isegi prints tunneb, et elu ärritavalt lavastatud etenduse komödiandina käib talle närvidele, mistõttu otsustas mees sellest iganenud riigist koos oma edumeelse kaasaga põgeneda.

Eesti Vabariik püüab osta rikastelt lapsi, maksab ühiskondliku ebavõrdsust suurendades rahas suplevatele lapsevanematele teiste arvelt hiiglaslikku kompensatsiooni vanemapalgana, kuid pole vähimalgi määral täitnud selle röövelliku meetme eesmärki ning mis kõige kohutavam, me ei ole suutnud hinnata, kas väsinud eesmärk ülepea õige on.

Miks te saate lapsi, kui inimesi maailmas niikuinii on liiga palju? Juba see, et te ise sündiste, oli teie vanemate kasuahne eneseteostus, himu või litsakus, ning neid selle eest kiita, on kurjast – vildakas ja karjameene arusaam tänulikkusest. On liigne ehmatada meie võltside sihtidega põhiseaduse jüngreid, kes kummardavad Eesti rahva kestmist üle aegade, numbritega, mis räägivad, et iga sündiv laps on maakerale liigne koormus, väljakannatamatu valu, kasvuhooneefekti kõige lämmatavam generaator.

Inimese loomulik üldkogum maakeral, kui tema enda poolt loodud kunstlikud abimehed – jääda ellu 30kraadises külmas; võime toota ja hankida süüa, kui see pole looduslikult iseenesest mõistetav; end röövloomade eest kaitsta jm – meid ei päästaks ja ohjeldamatult paljundaks, on 50 000 isendit, mitte 7,5 miljardit. Riigijuhid peavad otsustama, kes on need 50 000, kelle eluõigus on seaduslik.

Inimene on ökoloogiline katastroof ning igasugused viirused on looduse jõuetu katse suruda meie arvukust tagasi sinna, kus me olema peame. Kui me ei suuda oma hüperseksuaalsust lõpetada, peab loodus meid aitama. Inimene on ajutine, surm on hädavajalik, ning õnneks oleme tänapäevaks loonud seadusliku viisi, kuidas kõik, kelle jaoks see maailm on end ammendanud, saavad siit kõrvalise abiga lahkuda.

Armas ema, kallis isa – Pärnamäe kalmistu mändide all või seitsmendas taevas. Ma kiidan teid igavesti, et te ei hoolinud sellest, et mõned sugulased pidasid teie abielu suureks veaks, kuna ema, sa abiellusid lahutatud mehega, kellel oli väike 3aastane laps, minu ukrainaverd õeraas.

Isa, ma ei heida sulle ette, et sa olid nii nõrk, et sa ei suutnud oma abielu hoida ja tegid minu õe emale – kellega täna sind helge sõnaga meenutame – haiget. Sest me kõik oleme õnnelikud, et sa olid. Muidu poleks meid. Ja olla on imeline. Meie, kes me veel elame, me armastame sind.

Emme. Aitäh sulle, et sind ei huvitanud teiste inimeste arvamus, kui see läks vastuollu sellega, mida sa ise uskusid, tahtisid, mis sulle meeldis, mida sa pidasid tähtsaks, õigeks ja heaks. Et sa kinkisid mulle elu ja lapsepõlve, mis ei sõltunud ühestki ideoloogiast, mis täna sünnib ja homme sureb. Et mul oli maailma parim lapsepõlv – imeilusas ja turvalises Nõukogude Eestis. Sinu süles.

Kui ma tahan nutta, siis ainult koos teiega. Ma luban, et ma püüan olla teile nii hea poiss, kui ma suudan. Ma luban, et ma ei hooli üldse sellest, mida arvavad inimesed või mida nõuab valitsus, kui see läheb vastuollu sellega, mida ma usun, kui see läheb vastuollu usuga, mida teie mulle andsite.

Sest inimeste arvamus muutub, selles on üüratult omakasu ja eneseõigustust, valitsused vahetuvad ja peagi sünnib uus ideoloogia, mis on eelmisega vastuokslik – täna tõde, homme vale. Kuid teie sõnad jäävad minusse ja teie tegu olen mina. Ja see on igal juhul väga hea tegu. Meile kõigile, kuid eriti meile kolmele. See on meie igavene saladus.